Tham Luangi vaprad
Eesti keeles kirjeldavad vaprust ka sõnad julgus, mehisus, vahvus, kartmatus, tugevus, vastupidavus ja kindlameelsus. Vaprusega kaasneb võime astuda vastu hirmule ja jääda kindlaks kannatustes. Julge teeb ohtu sattudes arukaid valikuid. Vaprad teod seostuvad enamasti kaugete minevikukangelaste või filmitegelastega. Oma vaprusest saame teadlikuks alles elu raskuste ja keeruliste olukordadega silmitsi seistes.
2018. aasta juulis kadusid Tais Chiang Rai provintsis 12 jalgpallipoissi (vanuses 11–17) ja nende 25-aastane treener. Nendega juhtunu on tähelepanuväärne lugu sõprusest, koostööst, vastupidavusest ja vaprusest.
Kõik algas sünnipäevapeost 23. juunil, mil üks poistest sai 17-aastaseks. Pärast trenni sõitsid
tiimiliikmed ja nende treener jalgratastega oma lemmikpaika Tham Luangi koobaste juurde, et
avastada ja uurida põnevaid nurgataguseid. Tham Luang on Tai suuruselt neljas koopasüsteem.
Mõni selle laiend on üle kümne meetri kõrge, teised seevastu kitsukesed ja vett täis. Poisid ja nende treener olid sageli käinud sügaval koopas, mõnikord isegi kuni kaheksa kilomeetri kaugusel. Neil oli tavaks kirjutada seinale uute meeskonnaliikmete nimed. Sel korral oli neil plaanis koopas veeta vaid tund aega.
Sportlased uurisid parasjagu koobast, kui mitu päeva sadanud vesi ujutas üle sissekäigu ning vangistas meeskonna koopa sügavusse. Pimeduses kaotati peagi ajataju. Vaatamata hirmule tuli säilitada otsusekindlus, et ellu jääda. Meeskond keskendus enda hoidmisele soojas ja kuivas. Vastasel juhul oleks neid ähvardanud alajahtumine.
Poiste treener, endine budistlik munk, õpetas neile meditatsioonitehnikaid, et nad suudaksid püsida rahulikuna ja kasutada nii vähe õhku kui võimalik. Jõu säilitamiseks tuli poistel lebada liikumatult. Õnneks oli neil küllalt joogivett, mis tilkus koopa seintelt. Samuti jätkus õhku. Kõigetähtsam oli aga see, et koopasse lõksu jäänud olid üksteisele olemas.
Teade poiste ja treeneri kadumisest haaras kogu maailma. Päästetöödel osales inimesi mitmest riigist. Osa neist olid vabatahtlikud, teisi olid kutsunud Tai ametiasutused. Saabusid USA õhujõudude päästespetsialistid, samuti koopasukeldujad Suurbritanniast, Belgiast, Austraaliast,
Skandinaaviast ja paljudest teistest riikidest.
Poisid ja treener olid sissepääsust peaaegu 2 km kaugusel sügaval koopas.
koopa juures nende elu pärast. Nad tahtsid olla esimesed, kes poisse tervitavad, kui need koopast väljuvad. Poiste klassikaaslased pidasid ühis-palveid, laulsid laule ja meisterdasid paberkurgi, et postitada kooli teadetetahvlile lootusrikkaid
sõnumeid. Sotsiaalmeedia täitus armastuse ja lootuse sõnumitest.
Koopasse vangistatud jalgpallimeeskonna avastasid lõpuks kaks briti sukeldujat. Selleks ajaks olid noored koopas veetnud juba üheksa päeva. Enamikku neist võis pidada terveks, ainult mõni oli nõrk ja mõnel esinesid väikesed vigastused.
Päästjad toimetasid poisteni spetsiaalset toitu ja meditsiinitarbeid. Nad viisid koopasse valguse ning umbes 100 hapnikutanki. Ühtlasi toodi kaasa kirju poiste vanematelt, et aidata neil stressiga toime tulla. Osa meedikuid ja sukeldujaid jäi poistele seltsiks, oodates päästeoperatsiooni algust.
Päästmist alustati kohe, kui vihmasadu oli lakanud. Kogu operatsiooni peeti väga ohtlikuks. Iga poisi teekond koopast välja kestis mitu tundi. Poistele tuli enne väljatoomist anda väga tugevat rahustit, et nad ei satuks pimedates ja kitsastes veealustes käikudes paanikasse. Samuti pidid nad kandma tervet nägu katvat hingamismaski. Poisid tuli välja tuua enne, kui tugevad vihmasajud oleksid tekitanud koobastes suurema üleujutuse. Kohalike sõnutsi tabab Tham Luangi iga aasta 10. juulil üleujutus.
Teekond jagati kaheks. Esimeses, raskemas osas tuli ujuda mitu tundi pimedas. Poisid kinnitati ühe sukelduja külge, teine sukelduja oli saatjaks. Mõni käik oli nii kitsas, et sealt sai vaevu keha läbi suruda. Säärane olukord hirmutas isegi kogenud sukeldujaid, rääkimata lastest.
Teekonna teises osas pandi iga poiss raami peale, mida kandis viis päästjat. Keerulistes kohtades moodustati inimkett ja anti kanderaami üksteisele üle. Üks päästja kirjeldas seda kui ülimalt stressirohket olukorda, sest polnud teada, kas poiss on elus.
Nõnda toodi poisid pimedast Tham Luangi koopast välja kolmes rühmas mitme päeva jooksul. Pärast viimase rühma väljatoomist hakkas vesi tõusma. 10. juulil tabaski koobast täielik üleujutus, nagu kohalikud olid hoiatanud.
Arutlemiseks
- Mis kõnetas sind selles loos kõige enam?
- Kuidas iseloomustad poisse, treenerit, päästjaid?
- Milliste hirmudega kohtusid poisid, treener, pereliikmed, klassikaaslased ja päästjad?
- Kuidas avaldus päästeoperatsioonil osalenud inimeste vaprus?
- Mis sa arvad, kas palvetamine oli selles olukorras vajalik? Põhjenda.
- Kuidas innustab kuuldud lugu võitma hirmu või kartust sinu elus?
Tegevusülesanne
RÜHMATÖÖ
Rühmatöö „Ohtlik teekond“
Joonistage või teipige põrandale 5 x 5 ruudustik. Mängujuhil on sama ruudustik paberil (koopiad), kuhu ta märgib „miinid“. (Mitme meeskonna osalemisel läheb vaja mitut tähistatud varianti.)
Moodustage 3-liikmelised meeskonnad. Iga meeskonna ülesanne on läbida teekond (ruudustik), mille alla on peidetud „miinid“. Astuda võib ühe sammu korraga ükskõik mis suunas. Kui esimene tiimiliige on astunud „miinile“, jätkab järgmine jne. Pange tähele kogu teekonda ja elage kaasa. Lõpuks mõelge välja tiimi ohutu teekond.
- Mida said mängu vältel teada enese/teiste kohta?
- Mis oli sinu meelest harjutuse eesmärk?
- Mida õppisid koostöös teistega?
- Mis oli sulle ootamatu?
- Mida oleks võinud teha teisiti?
