Mäletan ülikooliajast sihukest seika. Tudeng andis seminaris ülevaadet oma lõputööst, mis käsitles mimikrit. Ent kõigil oli kohutavalt piinlik, sest too tudeng, ta kasutas aina sõna „mimikiri“. Kõik näisid lootvat, et nad on seni lihtsalt valesti kuulnud ja kohe ütleb ta sõna õigesti, kuid seda ei juhtunud ja viimaks sekkus professor. Mina aga murran seniajani pead, kuidas midagi sellist üldse võimalik oli – tudeng pidanuks toda sõna, oma töö keskset terminit, mujal kirjapanduna juba korduvalt näinud või siis loenguis kuulnud olema.
Tuleme argisemate olukordade juurde. Meie igapäevakeeles leidub hulk võõrsõnu, milles me, kuigi altid neid kasutama, sageli eksime. Eksime nii sisus, omistades sõnadele tähendusi, mida neil tegelikult ei ole, kui ka vormis. Sedapuhku keskendungi nimelt vormile, ja seda kolme võõrsõna juures, mida minu kogemuste põhjal kõige sagedamini valel kujul pruugitakse.
Esimene sõna, mida tihti valesti kasutatakse, on „konstateerima“. Arst konstateerib grippi, keskkriminaalpolitseinikud konstateerisid järjekordset korruptsioonijuhtumit, õppejõud on sunnitud konstateerima üliõpilaste nappi sõnavara. Ent sageli lipsab tollesse sõnasse üks üleliigne n. Paar lauset keelevigade ammendamatust allikast internetist: „Eks sügisel näe, mis suvi on toond, konstanteeris vanarahvas“, „Konstanteeriti info puudulikku kajastamist kooli kodulehel“.
Teine tihti valesti pruugitav sõna on „privilegeeritud“. Nii loomulikult, justkui iseenesest saab siin kolmanda silbi le-st hoopiski li. Ometi pole „priviligeeritud“ põrmugi loogiline, kui me vaatame jällegi ladina keelt. „Privileeg“ – millest tuleb ka „privilegeeritud“ – johtub ladina sõnast privilegium, kus kohtuvad privus (‘eri-’) ja lex (‘seadus’). Näete, kusagil pole mingit li-d.
Kolmandaks komistuskiviks on „resideerima“, mille asemel kasutatakse tihti valet vormi „resideeruma“. Mina elan Kalamajas, aga paavst resideerib Vatikanis. Seegi sõna on ladinast (residere), aga sedapuhku ladina keel meil üldlevinud vigase vormi – „resideeruma“ – vigasust mõista ei aita. Peame vaatama hoopis eesti keele tegusõnatuletuse seaduspärasusi.
Võõrsõnadega on meil ikka nii, et tihtipeale kasutame neid alateadlikust soovist näida ametliku ja õpetatuna. Kui me kasutame neid aga valesti – aina konstanteerime ja resideerume ja oleme priviligeeritud –, on efekt sootuks vastupidine. Ametlik muutub anekdootlikuks ja mulje targast asendub muljega rumalast.
Kohandatud katkend Priit Põhjala artiklist „Keelekaste: Kolm väänikut võõrsõna“
