5. klassKirjandus

Pintsu ja Tutsiku lugemik. Kirjandusõpik 5. klassile. I osa

Sisukord

Ilmar Tomusk, „Algaja ajaränduri seiklused“

Sõnaseletused

füüsika – loodusõpetus edasijõudnutele
hallutsinatsioon – ettekujutus, viirastus
aromaatne – lõhnav

Algaja ajaränduri seiklused

Ilmar Tomusk

Ilmar Tomusk on 1964. aastal sündinud lastekirjanik ja rohkem kui 20 lasteraamatu autor, näiteks väiksemate laste seas on hästi populaarsed Volli-raamatud ning veidi suurematele on ta kirjutanud „Kriminaalsete“ sarja.

„Algaja ajaränduri seiklused“ räägib aga sellest, kuidas Anette ja Mariliis oma salapärase füüsikaõpetaja juhendusel suunduvad ajarändudele, et hoida ära ja muuta ohtlikke ajaloosündmusi.

„Õpetaja, me tahaksime teada, kas te oskate vee peal kõndida?“ küsis Anette.

Õpetaja, kellel oli kohvitass parajasti huultel, hakkas läkastama. Tüdrukute küsimus oli olnud sedavõrd ootamatu, et ta tõmbas endale lonksu kuuma kohvi kurku. Õpetaja köhis tükk aega, enne kui sai taas korralikult rääkida.

Tüdrukud arvasid, et nüüd algab loeng sellest, kui rumalad võivad olla kaheksanda klassi tüdrukud, kui nad korralikult füüsikat ei õpi, aga seda loengut ei tulnud. Õpetaja küsis hoopis: „Miks see teid huvitab?“

„Me tahame teada, kas see on võimalik,“ vastas Mariliis.

„Kas see on võimalik?“ kordas õpetaja. „Huvitav küsimus – kas see on võimalik? Kõik on võimalik. Võimalik sellele, kes usub,“ lisas ta. „See mõte on piiblist, see pole füüsika. Füüsikas on asjad natuke teistmoodi.“

„Kuidas?“ küsis Anette.

„Füüsika ütleb, et kõik, mis võib juhtuda, juhtub kunagi kindlasti,“ lausus õpetaja. „Mõne asja juhtumise võimalus on suurem, mõnel väiksem. Mõni asi juhtub kiiremini, mõne asja juhtumine võtab rohkem aega. Kuna universum on lõputu, siis on universumis ka lõputult aega ning seetõttu juhtuvad lõpuks kõik asjad, mis võivad juhtuda. Võtab see siis aega kümme või tuhat või miljard või sada miljardit aastat.“

„See on meie jaoks natuke keeruline,“ leidis Anette. „Palun öelge lihtsalt, kas on võimalik, et inimene kõnnib vee peal?“

„Jah,“ vastas õpetaja, „see on võimalik. Te ju teate, et üks vee olekutest on tahke, seda nimetatakse jääks. Kõik inimesed, kes on talvel mere- või järvejääl või kas või tiigijääl kõndinud, on kõndinud vee peal.“

„Me ei mõtle seda,“ selgitas Anette. „Me mõtleme päris vett, tavalist vedelat vett. Kas füüsikaseadused lubavad inimesel selle peal kõndida?“

„Sõltub seadustest,“ lausus õpetaja. „Mõni seadus ütleb, et inimene ei saa vee peal kõndida, kuna tema keha on peaaegu samasuguse tihedusega nagu vesi ning inimene vajub vette astudes põhja. Aga on ka teistsuguseid seadusi.“

„Palun selgitage,“ palus Mariliis.

„Aga palun selgitage teie enne, miks see teid huvitab?“ küsis õpetaja. „Kas teil on mõni tuttav, kes väidab, et ta oskab vee peal kõndida?“

Õpetaja kallab Anettele ja Mariliisile piima.

Üheksas peatükk

Tüdrukud hakkasid juba oma ettevõtmises kahtlema ja arvasid, et küllap nägid nad tol õhtul siiski hallutsinatsioone. Aga kuna nad olid juba õpetaja jutule tulnud, ei tahtnud nad niisama rumalana lahkuda.

„Ei ole,“ vastas Anette, „meil selliseid tuttavaid ei ole ja meie arvates ei ole see üldse võimalik. Aga me nägime paar päeva tagasi meest, kes meie arvates kõndis vee peal. Üks väike poiss kukkus Põllu ja Kalda tänava nurgal tiigis läbi jää ja see mees läks mööda vett tema juurde ja päästis ta ära. Poiss vajus läbi jää, kuid mees ei vajunud. Ja me nägime, et vahepeal kõndis ta selliste kohtade peal, kus jääd polnudki, oli ainult vesi.“

Õpetaja Leho Anderson ohkas, asetas kohvitassi lauale ja ütles tüdrukutele: „Istuge, see on pikem jutt.“

Anette ja Mariliis panid oma koolikotid maha ja istusid laua äärde.

„Kas te kohvi soovite?“ küsis õpetaja.

Anette vaatas Mariliisile otsa, et näha, mida too mõtleb. Mariliis kehitas kergelt õlgu ja noogutas. Õpetaja tõusis ja tegi kummalegi tüdrukule suure tassi kohvi. See käis väga lihtsalt, piisas vaid nupule vajutamisest. Masin jahvatas oad ning värske ja aromaatne kohv voolas lurinal tassidesse.

„Kas ma saan õigesti aru, et te nägite?“ küsis õpetaja tüdrukutelt täiesti tõsiselt.

„Mida?“ ei saanud need veel õieti aru.

„Seda, mis seal tiigi ääres toimus,“ vastas õpetaja.

Tüdrukute näod lõid särama.

„Kas see olite teie?“ küsis Anette õhinal.

„Peaaegu,“ vastas õpetaja.

„Mis mõttes peaaegu?“ ei saanud tüdrukud aru. „Kuidas saab keegi olla peaaegu tema ise?“

„Teate,“ lausus õpetaja, „see on väga pikk jutt, nagu ma juba ütlesin. Ja väga keeruline. Ja
teaduslik, kui soovite. Kui te tõesti tahate teada saada, mis tol õhtul tiigi ääres toimus, peate olema valmis veel palju suuremateks üllatusteks. Kas olete selleks valmis?“

„Muidugi oleme,“ olid tüdrukud veendunud. Nad ei mäletanud, et oleksid kunagi varem koolis räägitust sedavõrd põnevil olnud. Veelgi enam – tegemist oli ju nende poolt siiani kõige enam vihatud õpetajaga. Mariliisil ja Anettel oli häbi, et nad õpetaja Andersoni Heeringaks olid nimetanud, kuigi toda ennast ei paistnud see kuigivõrd häirivat.

„On üks asi veel,“ jätkas õpetaja. „Need teadmised, mis te saate, on mõeldud ainult teile. Te ei tohi sellest, mis ma teile räägin ja mida te minuga koos olles näete, mitte kellelegi iitsatada. Saate aru, mitte kellelegi, ei isale ega emale, ei õdedele ega vendadele ega klassikaaslastele. See on saladus, mis peab jääma ainult meie vahele. Kas te suudate saladust hoida, olete selleks valmis?“

/– – – /

„Kuidas kohv maitseb?“ küsis õpetaja.

„Väga hästi, aga see on minu jaoks natuke kange,“ vastas Anette. „Kas siin koort või piima on?“

Õpetaja tõusis, läks külmkapi juurde ja avas ukse. Kapp oli täiesti tühi.

„Hm, polegi midagi,“ imestas ta ja sulges ukse. „Veel eile oli siin õpetaja Kallase piimapudel.“

Õpetaja hakkas juba laua äärde tagasi kõndima, kuid muutis meelt. Uuesti külmkapi juurde jõudnud, avas ta ukse, haaras sealt piimapudeli ja tuli tüdrukute juurde. Ta valas Anette kohvitassi sortsu piima, vaatas siis jahmunud Mariliisi poole ja küsis täiesti rahulikult: „Kas sa soovid ka piima? See on küll eilne, aga kohvi peale peaks veel sobima küll.“

Mariliis noogutas automaatselt, kuid tema ajud ragisesid nagu rongirattad.

„Piima ei olnud,“ pomises ta omaette, „ja nüüd siis järsku on. Mismoodi?“

„Kuidas see piimapudel sinna sai?“ küsis Anette. „Kui te külmkapi esimest korda avasite, oli
see täiesti tühi. Kas te olete kõigele lisaks veel ka mustkunstnik?“

„Oh, mis te nüüd,“ lausus õpetaja tagasihoidlikult, „nii peeni trikke ma ei oska. Mustkunstnikud on väga osavad silmamoondajad, mina tegelen tõsiste asjadega.“

„Mis mõttes tõsiste asjadega?“ ei saanud tüdrukud aru.

„Olgu pealegi,“ lausus õpetaja ja istus laua taha.

„Mis päev ja mis kuupäev täna on?“ küsis ta.

„Kolmapäev,“ vastas Mariliis kiiresti, „üheteistkümnes november.“

„Ja mis päev eile oli?“ jätkas õpetaja.

„Teisipäev, see on siililegi selge,“ vastas Anette. „Ja eile oli kümnes november.“

„Täiesti õige,“ kiitis õpetaja. „Vaadake nüüd oma nutitelefonidest, mida see teile näitab.“

Mariliis võttis taskust telefoni ja avas ekraani.

„Minu oma näitab millegipärast, et täna on kümnes,“ imestas ta.

„Kas sa arvad, et su nutitelefon valetab?“ küsis õpetaja.

„Arvan küll, sest täna on tegelikult üheteistkümnes ja kolmapäev. Meil olid täna kolmapäevased tunnid,“ selgitas Mariliis. „Hommikul oli esimene tund kehaline kasvatus. Me saime täna tund aega kauem magada, sest oleme kehalisest vabastatud.“

„Mis te arvate, kui kontrolliksime internetist järele, mis päev täna tegelikult on?“ küsis õpetaja.

„Mismoodi me seda internetist kontrollime?“ küsis Mariliis.

„See on väga lihtne,“ vastas õpetaja. „Tee oma nutitelefoni veebibrauser lahti ja tipi sinna veebiaadress http://time.is/et/Estonia. See ütleb meile täpselt sekundi pealt, mis kuupäev ja kellaaeg parajasti on. Selle kohta öeldakse, et see näitab kellaaega reaalajas. Palun vaata.“

Mariliis tippis aadressi internetilehitsejasse ja klõpsas sõrmega ekraani. Ekraanile ilmus suurelt kellaaeg 15.08.39. Viimane number, mis tähistas sekundeid, muutus pidevalt. Selle alla oli aga kirjutatud teisipäev, 10. november 2015, nädal 46, Eesti.

„Mis mõttes?“ ei saanud Mariliis aru. „See näitab ka, et on kümnes, mitte üheteistkümnes.“

Õpetaja laiutas käsi.

„Ise te tahtsite oma kohvi peale piima,“ lausus ta muheledes. „Kuna üheteistkümnendal novembril piima ei olnud, tuli meil minna kümnendasse novembrisse, sest eile, mis praegu on hoopis täna, oli õpetaja Kallase piimapudel kenasti külmkapis. Ma loodan, et ta ei pahanda, et me sealt paar väikest sortsu näppasime. Aga nüüd, kui meil on piim käes, siis …“

Õpetaja koputas sõrmega lauale. „Vaata nüüd oma nutitelefoni.“

Mariliis vaatas. Ekraanil säras tekst 11.11. kolmapäev.

„Huuuhh!“ tegi Mariliis ja tundis, et muutub üleni higiseks. See oli nii veider, et mõistusega
polnud võimalik sellest aru saada. Mida see lõppude lõpuks tähendas? Kuidas oli võimalik, et üheteistkümnendast novembrist sai järsku kümnes ja tühja külmkappi ilmus eilne piim? Ja mismoodi sai kümnendast kuupäevast taas üheteistkümnes?

„Kas te oskate …?“

Anette küsimus takerdus. Ta neelatas ja proovis selle uuesti esitada: „Kas te oskate ajas reisida?“

Küsimused ja ülesanded

  1. Leia tekstist, millist sündmust olid Mariliis ja Anette pealt näinud, et oma füüsikaõpetajalt
    aru pärima läksid?
  2. Mida õpetaja tegi, et tüdrukud oma kohvi peale piima saaksid?
  3. Mis imevõime õpetaja Andersonil oli?

KIRJANDUSPÄHKEL

Kirjuta või jutusta, kuhu sa esimesena läheksid või millist sündmust tahaksid näha või muuta, kui oskaksid ajas rännata. Viimasel juhul ka põhjenda, miks tahaksid muuta!