Jumal

Hinduism on tuntud oma paljude jumalate poolest. On olemas üleindialised jumalad, kellest räägivad eeposed ja pühakirjad, ning on palju kohalikke jumalaid, kes on olulised piirkondlike kommete jaoks, nii et jumalate arvu pole tõepoolest võimalik nimetada. Kui süveneda veidi rohkem, selgub, et küsimus ei seisne aga ainult jumalate arvus, vaid selle mitmekesisuse taustal on keerulised teoloogilised ja fi losoofi lised õpetused, milles jumal võib tähendada erinevaid asju. Hindu õpetused tunnistavad üldiselt ühte jumal-absoluuti, kes on kõige olemasoleva lähtepunkt.

Inimene

Ühe ülijumala olemasolu kõrval on kõigi hindu õpetuste teine põhijoon see, et inimesel on surematu hing. See hing, atman, ongi inimese tõeline mina, see on jumalikku algupära ja jumalaga seotud. Selle üle, milline on side inimese hinge või tõelise mina ja jumala vahel, erinevad filosoofiakoolkonnad vaidlevad. Näiteks mõne õpetuse järgi on inimese hing üks osa jumalast, teiste järgi eraldiseisev. Nii või teisiti on hinge eesmärk jõuda jumala juurde tagasi ehk inimene peab üles leidma oma tõelise mina. See reaalsus, milles me elame, on hindu õpetuste järgi illusioon ehk maya. See illusioon ei lase inimestel end näha sellistena, nagu nad tegelikult on, ning nii on inimeste surematu hing seotud sureliku keha ja ajalise maailmaga.

Illusioon ei tähenda aga seda, et maailm ei oleks päris, vaid see kirjeldab reaalsuse olemust. Illusiooni kütkete katkestamine on vabanemine ümbersünniahelast ehk sansaarast pääsemine ning jumala juurde jõudmine.

Vabanemine

Vabanemiseks on hindu õpetustes palju praktikaid ja tehnikaid. Juba kõige vanemad filosoofiatekstid räägivad ka meditatsioonist. Kõige tuntum hindu tekst „Bhagavadgītā“, mis on üks raamat „Mahābhārata“ eeposest, kirjeldab kolme viisi vabanemiseni jõudmiseks. Need on esiteks aktiivne tegutsemine maailmas (see tähendab loomulikult õiget ehk dharma järgi tegutsemist), teiseks jumalale pühendumine ning kolmandaks tarkus ehk maailma tegeliku olemuse ja enda tegeliku mina mõistmine.

„Bhagavadgitas“ nimetatakse neid erinevaid viise joogadeks, aga jooga on ka omaette oluline ja vana õpetus hinduismi sees. Tänapäeval tuntakse joogat eelkõige füüsiliste harjutuste kaudu, mis on siiski vaid osa tervikust. Selle eesmärgiks on harjutuste, meditatsiooni, käitumise ja rituaalidega oma elu ja iseennast täielikult muuta.

Vabanemise raske tee on aga loomulikult olnud üksikutele pühendunutele. Keskaegsed hindu preestrid sõnastasid inimese neli elueesmärki. Nendeks on esiteks dharma ehk enda rolli täitmine elus ja sellega universumi õigele toimimisele kaasa aitamine, teiseks artha ehk jõukus ja elus hästi hakkama saamine, kolmandaks kaama ehk armastus ja naudingud ning neljandaks vabanemine ehk mokša. Neist igaüks võib olla iseseisev ja piisav elueesmärk, aga seda on kujutatud ka inimese eri eluetappidena.

Kõrgest soost mehe elu koosneb hinduismi kohaselt neljast etapist:

1. Õppimine

2. Pere loomine ja ametialane tegevus

3. Religiooniga tegelemine

4. Maisest elust taandumine ja erakuks hakkamine

„Bhagavadgītā“

Ilmselt kõige tuntum hindu tekst „Bhagavadgītā“ on üks osa suurest „Mahābhārata“ eeposest, aga seda võib lugeda ka iseseisva raamatuna. Raamatu sisu on vestlus prints Ardžuna ja Krišna vahel, kes ilmutab end Ardžunale jumalana. Järk-järgult avaldab Krišna Ardžunale universumi saladusi ja lõpuks näitab oma jumalikku kuju, mis sisaldab kõike olevat. Järgnevas katkendis räägib ta, kuidas jumal on hävimatu ja igavene ning sellega kõigest muust erinev. Ka on seal väljendatud hindu filosoofia keskset ideed sellest, kuidas jumal on seotud ka inimeste hingega, nii et inimese tegelik mina on jumalik.