Vajadus teiste ees esineda – rahvast üles kutsuda, veenda neid mingi teo õigsuses, jagada hulga ees teadmisi – ulatub ajaloos kaugele. Koos kultuuri arenemisega hakkas avalik kõne kujunema omaette kunstiks, mida tunti oraatorikunsti ehk retoorika nime all. Vana-Kreekas peeti kõnekunsti kunstide kuningannaks.

Avalikul kõnel on palju liike. Vana-Kreekas eristati poliitilist kõnet, kohtukõnet, pidulikku kõnet ja hauakõnet. Aristoteles eristas stiili järgi varem kirjutatud ja vabalt esitatud kõnet. Cicero liigitas kõnet esitamisviisi järgi: tunnetele mõjuv kõne, pealetungiv, õpetav, selgitav ja eelmiste vahepealne mõõdukas kõne.

Hiljem on püütud kõnesid liigitada eri alustest lähtuvalt, kuid ammendavat jaotust pole olemas seniajani. Üks võimalus on jaotada kõned sündmus-, veenmis- ja teavituskõnedeks. Mõnes allikas nimetatakse sündmuskõnesid olmekõnedeks või pidulikeks kõnedeks ja teavituskõnesid ametlikeks kõnedeks.

Vaata retoorika ajaloo kohta täpsemalt Eesti väitlusseltsi veebilehelt.