19 ja 20 sajandi vahetusel kerkis esile professionaalsete heliloojate põlvkond, kelle eesmärgid ulatuvad koorilauludest märksa kaugemale. Ennekõike peab siin nimetama Rudolf Tobiast ja Artur Kappi, monumentaalse mõttelaadiga loojanatuure. 1908. aastal kirjutab esimese eesti sümfoonia pianistina kuulsust võitnud Artur Lemba, samal aastal jõuab ta ka ooperini “Lembitu tütar”, esimese tõsiseltvõetavani selles %u017Eanris. Senised katsetused, Karl August Hermanni “lauleldus” “Uku ja Vanemuine” (1907) ning Miina Härma “Murueide tütar” (1902) ooperi mõõtu välja ei kandnud.

Haritud muusikutele ei jätkunud Eestimaal esialgu erialast tööd. Mõnigi muusik läks Venemaa või Saksamaa keskustesse, kes lühemaks, kes pikemaks ajaks. Nii oli meie üks suuremaid klassikuid Rudolf Tobias (1878–1918) sunnitud otsima tööd Saksamaal ning tema oratoorium “Joonase lähetamine” (esimene eesti muusikas, loodud 1909) jõudis maailma muusikalukku alles kolmveerand sajandit pärast selle loomist. Tobias ise kustus keerukates sõjaoludes noorena. Teine varane valus kaotus meie muusikale oli helilooja Peeter Süda (1883–1920), kelle loominguline pärand on õige ahtakene, ent ta oreliteosed kuuluvad eesti muusika enimmängitavate lugude hulka.

Allikas