Elektromagnetilise induktsiooni nähtus esineb alati, kui muutub juhtmekontuuriga piiratud pinda läbiv magnetvoog. Mõnikord võib elektromagnetilise induktsiooni elektromotoorjõu tekkimiseks va­ja­lik magnetvoog olla põhjustatud ka voolu muutumisest juhis endas. Nähtust, kus elektromagnetilist induktsiooni juhtmes põhjustab voolu muutumine juhis endas, nimetatakse eneseinduktsiooniks (ka endainduktsiooniks). Endainduktsiooni poolt põhjustatud elektri­voolu nimetatakse ekstravooluks.

Endainduktsiooni nähtus ilmneb kõige paremini induktiivpooli (ka pooli või mähist)  sisaldavas voo­lu­ringis.

Pool koosneb alusest ja sellele mähitud mähisest. Alusele mähitud poolidel võib olla üks või mitu mähist. Samuti võivad ühe mähise osad olla alusele mähitud sektsioneeritult või kindla kee­ru­sam­muga. Väikese induktiivsusega poolide puhul võib poolialus ka puududa. Pooli mõõtmete vähendamiseks ja induktiivsuse suurendamiseks ning induktiivsuse sujuvaks reguleerimiseks teatud piirides kasutatakse suurt magnetilist läbitavust omavat ferromagnetilist südamikku.

Induktiivpooli sisaldavas voolu­ahelas avaldub eneseinduktsiooni elektromotoorjõud selles, et leiavad aset elektrivooluga kaasnevate nähtuste (näiteks lambi süttimine/kustumine) ilmnemise viivitus.

Lüliti avamisel indutseeritakse poolis tekkiva elektromotoorjõu poolt ekstravool, mis püüab takistada vooluallika poolt põhjustatava elektrivoolu kahanemist – ekstravool on vooluallika vooluga võrreldes samasuunaline.

Lüliti sulgemisel indutseeritakse poolis tekkiva elektromotoorjõu poolt ekstravool, mis püüab takistada vooluallika poolt põhjustatava elektrivoolu kasvu – ekstra-vool on vooluallika vooluga võrreldes vastassuunaline