Elektromagnetlainete difraktsioon, interferents ja polarisatsioon
Elektromagnetlainetele on omased samad nähtused kui mehaanilistele lainetele.
Difraktsioon on laine kõrvalekaldumine sirgjoonelisest levimisest ning kandumine tõkke taha. Difraktsioon on kõige paremini jälgitav kui tõkke mõõtmed on samas suurusjärgus laine lainepikkusega. Nii võib mõne elektromagnetlaine jaoks olla difraktsiooni esile kutsuvaks tõkkeks Maa (suurema lainepikkusega raadiolained), teistele aga molekulid või aatomid (röntgenkiirgus).
Kui mingis ruumipunktis on mitu lainet, siis nende lainete mõjud liituvad. Lainete liitumist uueks resultantlaineks nimetatakse interferentsiks. Interfereeruda saavad ainult koherentsed (so ajas muutumatu käiguvahega) lained. Kui lainete käiguvahe erineb lainepikkusest täisarv korda – liituvad lained on samas faasis, siis liituvad lained võimendavad üksteist. Kui käiguvahe erineb lainepikkusest poolarv korda – liituvad lained on vastandfaasis, siis liituvad lained nõrgendavad üksteist.
Tavaliselt puudub ristlainetes üks eelistatud osakeste võnkesiht ning osakesed võnguvad kõigis laine levimissihiga ristuvates sihtides. Polariseerituks nimetatakse lainet, milles osakesed võnguvad ühes ja samas tasandis – ühes laine levimise sihiga ristuvas sihis. Elektromagnetlainete korral säilivad polariseeritud laines ühes levimise suunaga ristuvas sihis muutuvad elektrivälja tugevuse vektorid:
