Energiamajandus on majandusharu, mis tegeleb energiat sisaldavate materjalide ja toodete uurimise, hankimise, töötlemise, tootmise, salvestamise, transportimise ning kauplemisega.

Loe lisaks: Energy_management

Varasemad energiaallikad inimeste jaoks on olnud puit, vesi ja tuul, mida nimetatakse taastuvateks energiaallikateks. Seoses fossiilkütuste kasutuselevõtuga kasvas maakera elanikkonna energiakasutus algul lineaarselt, kuid praegu eksponentsiaalselt. Peamised fossiilkütused on kivisüsi, maagaas, nafta, pruunsüsi ja põlevkivi (ka turvas), need on taastumatud maavarad, st nende varud saavad kunagi otsa.

Inimkonna energiakasutuse struktuur:

2000 a. enne Kristust oli lihast jõu osatähtsus 70%, orgaanilised jäätmed andsid 25% energiast ja puit 5%.

2000 a. pärast Kristust on esikohal nafta kasutamine – 39%, siis järgneb süsi – 29% ning maagaas 22%. Tuumaenergia ja hüdroenergia kasutamine annavad energiat kokku 10%.

Maailma riikidest toodavad ja tarbivad energiat kõige rohkem USA, Venemaa ja Hiina. Nigeeria, Saudi Araabia aga ekspordivad naftat rohkem kui tarbivad. Tšaad ja Singapur sõltuva täielikult energia impordist, nendes riikides pole oma energiaallikaid.

Energia import ja eksport 2009

Lõunariikides on olukord praegu sama, mis enne 19. sajandit, inimesed ja loomad on jõuallikana olulised. Pool maailma elanikkonnast kasutab siiani kütusena puitu, sütt, sõnnikut ja teisi orgaanilisi jäänuseid. Praeguse tarbimise taseme juures jätkuks naftat Lähis-Idas 100, mujal 30 aastaks.

Suurimad söevarud on Lõuna riikides, kuni 60% praeguseks teada olevatest varudest, kuid kindlasti on veel avastamata maardlaid.

Energia kasutamine ja varud (2010)