Läätsed

Valguse murdumist kasutatakse seadeldistes, mida nimetatakse läätsedeks. Läätsed on kumerate ja nõgusate pindadega piiratud läbipaistvad kehad, mille optiline tihedus erineb ümbritseva keskkonna optilisest tihedusest.

Sõltuvalt läätse pindade kujust, liigitatakse läätsesid kumer- ja nõgusläätsedeks. Kumerläätsed on servadelt õhemad ja keskelt paksemad, nõgusläätsed aga vastupidi keskelt paksemad ja äärtelt õhemad.

Kumerläätsed

Nõgusläätsed

Läätsede ülesandeks on kas koondada või hajutada valgust.

Kumerläätsed tavaliselt koondavad, aga nõgusläätsed hajutavad valgust. Seepärast nimetatakse kumerläätsi ka koondavateks läätsedeks, nõgusläätsi aga hajutavateks läätsedeks.

Kohta, kus koonduvat läätse läbinud murdunud kiired lõikuvad või hajutavas läätses näivad alguse saavat, nimetatakse läätse fookuseks. Fookuse kaugus läätsest – fookuskaugus – on tähtsaim läätse iseloomustav suurus.

Fookuskaugusega on seotud läätse optilise tugevuse mõiste:

kus D – läätse optiline tugevus, mõõdetuna dioptriates (1 dpt), f – läätse fookuskaugus, mõõdetuna meetrites (1m). NB! Koondavate läätsede korral loetakse nii fookuskaugus kui sellest tulenev läätse optiline tugevus positiivseteks, hajutavate läätsede korral on nii f kui D negatiivsed.