Elektrijuhid olid kehad, mis sisaldasid vabu laenguid – selliseid osakesi, mis saavad kogu juhi ruumala ulatuses vabalt liikuda. Normaaltingimustel on positiivseid ja negatiivseid laenguid ühepalju ning nad on juhis ühtlaselt jaotunud.

Kui liigutada elektrijuhti magnetväljas, siis mõjub vabadele laengutele Lorentz’i jõud, mis sunnib osakesed suunatult liikuma. Nii toimubki juhis elektrilaengute eraldumine – ühte osasse koguneb negatiivne laeng, teise aga positiivne (ehk negatiivse laengu puudujääk). Keha erinevate osade vahel tekib pinge. Taolist nähtust nimetatakse elektriliseks induktsiooniks.

Saab näidata, et magnetväljas liikuva juhtmelõigu otstele indutseeritav pinge (NB! Elektro­mo­toor­jõud!) on leitav avaldisest:

kus U – pinge, v – juhi liikumiskiirus magnetväljas, l – juhtmelõigu pikkus, B – magnetvälja magnetinduktsioon ja γ – nurk magnetinduktsiooni ja juhtme liikumissuuna vahel.

Juhtme liigutamine magnetväljas tekitas juhis elektrivälja – seda nähtust nimetatakse elektro­mag­ne­ti­liseks induktsiooniks.