Soojusliikumine
1827. aastal avastas inglise botaanik Robert Brown, et vette sattunud õietolmu osakesed hakkavad seal korrapäratult liikuma. Vaatluse tulemusena järeldas ta, et selle liikumise põhjustab hoopis veemolekulide pidev, lakkamatu ja korrapäratu liikumine, mida hakati kutsuma soojusliikumiseks.
Soojusliikumine on kõikidele molekulidele (ja aatomite) iseloomulik omadus, kusjuures kehtib seaduspärasus, et mida kõrgem on keha temperatuur, seda kiiremini ja ulatuslikumalt tema koostisosakesed liikuda saavad. Kehas sisalduvad molekulid (ja aatomid) ei liigu ühesuguse kiirusega – kehas on tavaliselt nii väga aeglaselt kui ka üsna kiiresti liikuvaid osakesi, kuid peame tõdema, et mida kõrgem on keha temperatuur, seda suurem on kõikide osakeste kiiruste keskväärtus.
Sulle võivad huvi pakkuda need õppematerjalid:
Ruutvõrrand
Tutvus keemiaga
Tundetarkus lastele. ÜLLATUS
Funktsioonide graafikute lõikepunktide leidmine
Õpime tähti. J-täht
Kell ja kellaaeg
Rahvakalender lastele: KADRIPÄEV
Õpime tähti. K-täht
NUPUTAME KOOS! Munadepühad
Üksliikmed, hulkliikmed ja tehted nendega
Aatomid ja molekulid
Eesti keele grammatika gümnaasiumile: numbrite kirjutamine
MEISTERDA! Looma näoga kaart jõuludeks
Õpime tähti. P-täht
Soojusliikumise olemasolu kinnituseks on temast tingitud nähtused nagu soojuspaisumine ja difusioon.
Märkasid viga? Anna sellest teada ja teeme TaskuTarga koos paremaks!