Valgus levib ruumis lõpliku kiirusega – valgusallika „süttimisest“ kuni tema jõudmiseni mingisse ruumipunkti kulub mingi ajavahemik. Valguse kiirus vaakumis (ka õhus) on 300 000 km/s. Pinda, mis eraldab ruumi seda osa, kuhu valgus on jõudnud osast, kus valgust veel ei ole, nimetatakse lainefrondiks.

Valguslaine frondi levimise kirjeldamiseks on võetud kasutusele valguskiire mõiste – valguskiir on mõtteline joon, mis näitab valguslaine levimissuunda ruumis.

Homogeenses keskkonnas on valguskiired alati sirgjooned.