8. saj. Franki suurriigi kujunemisel tekkis vajadus ühtlustada liturgilist laulu riigi territooriumil, sest liturgilisi laule oli väga palju ja erinevaid, mis koormas lauljate mälu. Vajati viisi, et olulised laulud kirja panna.

Esimesed märgid meloodia kirjapanekuks olid neumad, mis tulid kasutusele alles 7. saj., kuid valdavalt kasutati 8. – 9. sajandil. Neumasid märgiti punktikeste ja tingmärkidega teksti kohale. Tekstikirja abil võis vanu viise meelde tuletada. Noodikõrgust ei olnud neumade abil veel võimalik täpselt fikseerida, sest neumade abil tähistat rütmi ja meloodia liikumise suunda.

Esimene noodijoon tuli kasutusele 10. saj., see oli punane ja määras kindlaks FA-noodi, kuid üsna pea oli noodijoonte arv väga erinev (1-10) ja seega üsna raske viisist selgust saada, sest kasutati ka palju nn. kobarneumasid. Heli kõrgusi märkisid ainult noodijooned.

1. saj. jõuti 4 noodijooneni, mis olid värvilised. Seoses mitmehäälsuse tekkimisega tekkis uus süsteem, kus neumasid hakati kirjutama noodijoontele ja heli kõrgusi märkisid nii noodijooned kui nende joonte vahed.
2. saj. loobuti neumadest ja iga noodimärk tähistas üht helikõrgust.
3. saj. esineb esmakordselt 5-jooneline noodijoonestik, kuid notatsiooni areng ei olnud veel lõpusirgel. Hiljem hakati ka abijooni kasutama.

Tänapäevast noodikirja hakati kasutama 15. sajandil: taktijooned, noodid nii seest tühjad kui täis, noodisabad jne.

Keskaegsed neumad