Vaatleme nähtust kus 1kg massiga keha, mis liigub kiirusega 10 m/s, peatub hõõrdumise tõttu. Selle protsessi käigus läheb keha kineetiline energia 50J, mis meie kehal on protsessi alguses „kaduma“.

Loomulikult kehtib energia jäävuse seadus ning me teame, et kineetiline energia muundus mingiks teiseks energialiigiks – eeldame, et see muutus pidurdunud keha soojusenergiaks. See tähendab, et keha molekulide keskmine kiirus on esialgsega võrreldes suurenenud.

Me saame keha kui terviku liikumist vaadelda kui korrastatud liikumist – tõepoolest, kõik keha koostisosakesed liiguvad tervikuna (suhteliselt) ühte moodi, soojusliikumine, nagu me teame on kaootiline – see tähendab korrapäratu liikumine ja kui keha liikumine lakkab, kaob ka osakeste liikumises korrastatus.

Meie näites muundus suurema korrastatusega mehaaniline (kineetiline) energia iseeneslikult väiksema korrastatusega (korratumaks) soojusenergiaks. Vastupidine protsess aga ilma kõrvaliste mõjude vahele segamiseta toimuda ei saa – korratum energia ei muundu iseeneslikult korrastatumaks. Sarnane on olukord ka teiste energialiikidega – iseeneslikult saavad toimuda vaid need protsessid, mille käigus korratus suureneb.