Linnade sisestruktuur ja selle muutumine

Linn kui organism muutub ajas. Suurimad muutused toimuvad kiiresti siis kui järgmised valitsejad on teist usku kui linna rajajad. Nt Konstantinoopolist sai Istanbul, bütsantsi kultuur asendus islamiga. Linnade sisestruktuur on püsiv hoonestuse ja tänavatevõrgu kaudu. Suurte mõtlejate, Platon ja Aristotelese, poolt on loodud ideaallinna kontseptsioone. Eesti kuulus geograaf Edgar Kant võrdles linna organismiga. Linn peab oma arengus järjepidevust austama.

Linnade sisestruktuuri areng

Aastatuhandeid tagasi vajasid inimesed keskust, kus suhelda, kohtuda ja kaubelda. Antiikaja linnades oli kindlasti turuplats, kus peeti rahvakoosolekuid ja tempel rituaalide jaoks.

Turuplats

Araablased ehitasid linnade ümber kaitseks müürid liivatormide ja vaenlaste eest. Majad olid suletud ja sammaskäikudega, kaitseks võõraste pilkude ja päikese eest. Tänavate laiuse määrasid araablased nii, et eesel mahuks ümber pöörama.

Lübecki õiguse Tallinna koodeks 1282. aastast:

Keskajal olid paljud linnad pigem kindlused, ümbritsetud müüride ja kaitsetornide süsteemiga, tänavatevõrk oli kaootiline.

Keskaegne linn müüriga ümbritsetud ja agul selle ümber:

Linnaelanike arvu kasvades valgusid elanikud väljapoole müüre elama, agulitesse. Linnaosad eristusid elanike jõukuse järgi, keskosas elasid kaupmehed ja linnavalitsejad, agulites töötegijad. Linna sisestruktuur on linna jagunemine sektoriteks, kus igal sektoril on oma ülesanne, iseloomulik hoonestus ja erinev hind.

Linnastruktuuri mudelid: ühe keskusega ringmudel, ühe keskusega sektormudel, mitme keskusega sektormudel.

Ühe keskusega sektormudel (Pariis)

Mudelid:

Tihti võib leida linnades kõigi kolme mudeli tunnuseid. Mudelites saab eristada kuni 10 piirkonda: kesklinn, üleminekuala, madala maksuga rajoon, keskmise maksumusega alad, kõrge maksumusega eliitrajoon, uus tööstuspiirkond, uuskeskus, eeslinna elamualad, eeslinna tootmisalad.

USA-s on linnade sisestruktuur erinev Euroopa linnade omast seetõttu, et võeti kasutusele malelaua ruudustiku põhimõte. Nt New York, seal on 12 avenüüd põhja-lõuna suunas ja 155 ida-läänesuunalist tänavat.

Eeslinnastumine on industrialiseerimise tulemus. Esimene selline maa oli Inglismaa ja eeslinnad tekkisid seal juba 19.sajandi algul. Eeslinnad muutusid agulitest rikaste inimeste elupaikadeks raudteede ja autode ajastu saabumisel. Raudteede tihe võrgustik soodustas heakorrastatud aedlinnade teket ja üleminekut Greenwichi ajale.

Näide:

1863.aastal rajatud metroo aitas veelgi hoogustada Londoni linnastu laienemist. Linnade sisestruktuur muutus koos tööstusliku arenguga, mis põhjustas inimeste elulaadi muutumist ja elanikkonna ümberkihistumist. Tänapäeva Euroopa linnad on saanud oma näo pärast II MS toimunud ehitusbuumi ajal. Siis ehitati suured alad odavaid elamuid täis, linnad kasvasid kõrgustesse.

Lasnamägi

Linnades tekkisid monofunktsionaalsed piirkonnad, magamisrajoonid, tootmisalad, äripiirkonnad, laod jne. Tänapäeval hakatakse jälle siirduma elama vanadesse linnakeskustesse, äärtelt liigub elanikkond keskuse suunas. Viimane tendents on kaugtöö, kus inimesed saavad töötada kodus ja ei pea pendeldama töö- ja elukoha vahet.