19. sajandis arenesid välja sajandi esimese poole lõpul esimesed eesti laulukoorid Laiusel, Põltsamaal, Tormas jm.
19. sajandi keskpaik tõi eestlaste kultuurielus olulise murrangu. Tormilise arengu üks kulminatsioone oli 1869. aastal Tartus toimunud esimene üldlaulupidu. Et esimese laulupeo kavas oli ka kaks eesti helilooja laulu, Aleksander Kunileid-Saebelmanni (1845–1875) “Mu isamaa” ja “Sind surmani”, oli saavutus omaette. Esimesed heliloojad said oma muusikalise hariduse Valgas tegutsenud Janis Cimze seminaris. XIX sajandi lõpuni piirduski muusika areng peamiselt koorilauluga, koore tekkis igas vähegi mõeldavas asustatud punktis. Nii oli sellele žanrile tellimus olemas ning koorilaulude loomisest ei saanud mööda ka esimesed professionaalsed heliloojad.
Väga olulised eesti muusikakultuuri arengu seisukohalt on 19 sajandi teise poole alguses tekkinud laulu- ja mänguseltsid. Neist kaks, “Estonia” Tallinnas ja “Vanemuine” Tartus (mõlemad asutatud 1865), saavad olulisteks nii kutseliste teatritena kui ka muusikaelu organiseerijatena. Mõlemad olid seotud XIX sajandi laulupidudega, mida peeti kokku kuus: 1869, 1879, 1891 ja 1894 Tartus ning 1880 ja 1896 Tallinnas. (Alates seitsmendast on üldlaulupeod toimunud Tallinnas, viimane neist kandis 2004. aastal järjekorranumbrit 24.) Mõlemas seltsis hakkas üsna kiiresti arenema ka muusikateater, “Vanemuine” jõudis esimese muusikaetenduseni, Weberi laulumänguni “Preciosa” juba 1885, “Estonia” veidi hiljem.
