Heli

8. klass > Füüsika > 1. poolaasta

Üheks tüüpiliseks pikilaineks on, heli ehk hääl, mis tekib õhus või mõnes muus keskkonnas võnkuvate kehade läheduses.

Seadeldisi, mis on mõeldud hääle võimendamiseks, nimetatakse ruuporiks, väga vaiksete helide kuulamiseks kasutatakse stetoskoopi. Heliallika asukohta on lihtne tuvastada, sest hääl liigub sirgjooneliselt see tähendab, et tema levimist kirjeldav joon helikiir on sirge. Hääl levib erinevates keskkondades erinevate kiirustega, ka samas kuid erineva temperatuuriga keskkonnas, näiteks külmas või soojas õhus, liigub heli erineva kiirusega. Hääle keskmiseks kiiruseks õhus loetakse 333 m/s.

 

Kummipaela pikkus määrab heli

youtube_video

Helitugevus sõltub heli tekitava keha võnkumise amplituudist

youtube_video

Inimkõrva ehitus ei luba kuulda igasuguse sagedusega heli, vaid ainult sellist, mis jääb vahemikku 20 kuni 20 000 hertsi. Mida suurem on heliallika võnkesagedus, seda kõrgem on tema poolt tekitatud heli. Heli valjus sõltub sellest, milline on heli tekitava keha võnkumise amplituud – suurem amplituud tekitab valjema heli. Heli valjust mõõdetakse detsibellides (1dB).

Inimese kuuldeulatusest madalama sagedusega õhu pikivõnkumisi nimetatakse infraheliks, nendest kõrgema sagedusega võnkumisi aga ultraheliks.

12

Nähtust, kus heli peegeldub tõkkelt, jõuab tagasi vaatleja juurde ning tekitab viivituse, nimetatakse kajaks. Näiteks nahkhiired kasutavad kaja ruumis liikumiseks, samuti auto radarites, seda kasutatakse sonarites merepõhja uurimiseks, ultraheli kajapildi abil on võimalik jälgida loote arengut.

Häälelaines sisalduvate helide kõrgused ja amplituud moodustavad helispektri. Iga võnkuv keha tekitab just temale iseloomuliku jaotusega helispektri, mis annab tema häälele erilise kõlavärvingu ehk tämbri.