Rahulik ja tasakaalustatud aeg katkeb 1940. aastal, mil Eesti annekteeritakse Nõukogude Liidu poolt. Läbi Teise maailmasõja aastate kulgeb nii Tallinnas kui ka Tartus vilgas muusikaelu, vaatamata sellele, et mitmedki nimekad muusikud on värvatud Nõukogude Liidu poolele sõdima. Kunstiinimesed koondati 1942. aastal Jaroslavlis Eesti Kunstiansamblitesse. Sinna kuulus ka Gustav Ernesaks (1908–1993), hilisem laulupidude eestvedaja ning omamoodi rahvuslik sümbol, sumbunud aegade rahvajuht. Eesti kultuurile väga olulise sammuna asutati seal 1944 tänini riikliku koorina tegutsev Eesti Rahvusmeeskoor (RAM), kollektiiv, kellele enam kui 60 aasta jooksul on teoseid loonud paljud võimekad (ja mitte ainult eesti) heliloojad. RAM oli üks väheseid eesti kultuurisaadikuid Lääne poole ka suletud nõukogude re%u017Eiimi ajal.

1944. aasta sügisel, kui nõukogude väed olid jõudnud taas Eestisse, algas suur põgenemine Läände. Muusikute read hõrenesid tuntavalt – läände lahkusid heliloojad Eduard Tubin, Kaljo Raid ja Roman Toi, muusikaelu üks kesksemaid figuure, helilooja, dirigent ja aastatel 1925–1944 konservatooriumi rektor Juhan Aavik (1884–1982), ooperisolistid Ida Loo-Talvari ja Olga Torokoff-Tiedeberg, “Estonia” toonane peadirigent Verner Nerep, sümfooniaorkestri peadirigent Olav Roots, pianist Theodor Lemba – kui nimetada vaid mõned kuulsamad. Tundub, et kõige tugevama hoobi sai Eesti viiulikool, mis tänu saksa päritolu viiuliprofessorile Johannes Paulsenile (1879–1945, läks Saksamaale juba 1939) oli 1930. aastate lõpul jõudnud Euroopa tasemele, rahvusvahelistel konkurssidel osalesid edukalt mitmed noored viiuldajad: Vladimir Alumäe (1917–1979, aastatel 1941, 1944–1948 ja 1964–1970 Tallinna Konservatooriumi rektor), Hubert ja Zelia Aumere, Carmen Prii, Evi Liivak (viimased neli lahkusid Eestist).

Teise maailmasõja järgsed kaotused on niisiis suured, eriti kui loendamatule hulgale Läände lahkunutele arvata juurde need, kes sõjakeerises kaduma läksid (helilooja Juhan Jürme näiteks sai surma Tallina pommitamisel 1943, laulja Karl Viitol tol ööl, mil pommitabamuse sai “Estonia” maja, 9. märtsil 1944).

Sõjajärgse perioodi muusikaelu on kantud repressioonide lainest, mis jõuab haripunkti 1950. aasta kevadel, mil arreteeritakse heliloojad ja koorijuhid (pidid olema üldjuhtideks 1950. aasta laulupeol) Tuudur Vettik, Riho Päts ja Alfred Karindi. Põlu alla satuvad ka Heino Eller, Artur Lemba ja paljud teised. See aeg on traagiline just heliloomingu seisukohalt. Nõue “sotsialistlik sisu, rahvuslik vorm” tabas heliloojaid päris valusalt ja see on vist küll ainus ajastu, kus partei poolt ette kirjutatud ideoloogilised nõuded on muusikas lausa tuntavad, kõrvaga kuulda.

Väga tugevasti kannatas 1940. aastatel ka ooperiteater. Ometi tuli seal uus võimekas põlvkond esile kohe pärast sõja lõppu. Baritonid Georg Ots (1920–1975) ja Tiit Kuusik (1911–1991) tõid rahvast teatrisaali kuni oma surmani, nad olid eredamad isiksused eesti ooperiilmas üldse. 1960. aastate keskel lisandub neile terve solistideansambel, mida kandmas sopranid Margarita Voites ja Anu Kaal, metsosopranid Urve Tauts ja Leili Tammel, tenorid Hendrik Krumm ja Ivo Kuusk, bassid Teo Maiste ja Mati Palm. Suurepärased ooperilavastused sündisid koostöös dirigentide Neeme Järvi ja Eri Klasiga.

Allikas