Vene keele õigekirja aluseks on võetud MORFEEM ehk SÕNA OSA. Et õigesti kirjutada, peab teadma, millistest osadest sõna koosneb, millised on seosed erinevate sõnade vahel, kuidas neid sõnu pöörata (tegusõna) ja käänata (nimisõna, omadussõna). Seepärast on vene õigekeele aluseks MORFOLOOGIA.
Kui eesti keeles võib üksik sõnaosa (morfeem) esineda ka iseseisva sõnana, siis vene keeles liituvad sõnaliited tüvele, mis reeglina iseseisvalt ei esine. Ka on eesti keeles tuletus- või lõpuliidetel (afiks) üks ja ainuke tähendus, näiteks –si, jalutasin (minevik), –de, -te kõnede, juttude, lammaste (mitmus) jne. Eesti keele afiksid on analüütilise iseloomuga.
Vene keeles aga võivad afiksid olla mitmetähenduslikud, näiteks город-у, mis väljendab ainsust ja дательныйkäänet, город-ам aga mitmust ja дательный käänet. Vene keele afiksid on sünteetilist laadi.
MÕLEMAD keeled kasutavad afikseid laialdaselt, väljendades nende abil oma grammatilisi kategooriaid.
Üks olulisemaid grammatilisi kategooriaid vene keeles on
