Richard Wagner 1813-1883

Saksa helilooja Richard Wagnerit tuntakse muusikaajaloos:
a)heliloojana,ooperireformaatorina;
b)dirigendina;
c) muusikakirjanikuna, libretistina, teatriteoreetikuna.

Kõigil kolmel alal on ta jätnud Euroopa muusikakultuuri arengusse silmapaistvad jäljed. Tema peamiseks loominguzanriks oli ooper. Kokku on ta neid kirjutanud 13. On veel kirjutanud ühe sümfoonia, kaheksa avamängu ning mõned marsid sümfooniaorkestrile, soolo- ja koorilaule jm.

Wagneri isiksus oli vastuoluline ja äärmustesse kalduv. Nooruses oli ta tujukas ja isemeelne, kellele olid vastumeelsed süsteem, distsipliin ja tehnilised harjutused. Ta unistas suurtest tegudest, monumentaalsetest loomingulistest kontseptsioonidest. Elu keskperioodil käisid tal käsikäes vaimustuspuhangud, aineline puudus ja võlad. Ta oli kuulsusjanuline ja luksusearmastaja, enese ja oma kunsti imetleja. Kui ta 1875. aasta sügisel Viinis dirigeeris ooperit “Lohengrin”, peatus ta hotellis “Imperial”, kus ta armastanud hommikuti peegli ees seistes enesele öelda: “Richard, sa oled geenius!”

 

RichardWagner

 

Noorusaastad Dresdenis ja Leipzigis.
1813-1833

 

Wagneri isa, kes teenis Leipzigi politseiametis, suri samal aastal kui Richard sündis, 1814. aastal abiellus ema teistkordselt Ludvig Heyeriga, kes Dresdenis hea näitleja oli. Samal aastal kolis perekond Dresdeni, kus möödus noore Wagneri lapsepõlv.

Et Wagnerist sai just ooperikomponist, libretist ja muusikakirjanik, selles etendas teatud rolli ka tema vanemad. Juba noormehe isa Friederich oli suur teatrientusiast. Tema perekonnatuttavateks olid näitleja kalduvustega inimesed. Veelgi avaramate huvidega oli Wagneri võõrasisa: andekas portreemaalija, näitleja, laulja, luuletaja. Võõrasisa kõrvale ilmus peagi teisi suuri eeskujusid. Drestenis tutvus ta Carl Maria von Weberiga ja tema ooperiga “Nõidkütt”. Vaimustus oli kirjeldamatu. Nii seista ja dirigeerida sai nooruki unistuseks.

1833. aastaga algas Wagneri iseseisev elu. Koorijuhina leidis ta teenistust Würtzburgi ooperiteatri juures, kus tema vend oli lauljaks ja lavastajaks. Innustatuna Weberist, asus Wagner kirjutama muinasjutulise sisuga esikooperit “Haldjas”. Kaasaegse ooperi kriisiküsimust püüdis helilooja lahendada ooperiga “Armastuse keeld” (1834-1836). Teos põhineb Itaalia eeskujudel.

Muusikadirektorit Wagnerit aga jälitasid võlausaldajad. Lootes leida soodsamat teenust suundus helilooja algul Köningsbergi, sealt aga 1837. aastal Riiga ooperiteatri muusikadirektori ametikohale. Ent ka siine tegevus ei tõotanud rahulolematule ja terava kriitikaga noormehele head. Teatri lauljad ja orkestrandid avaldasid peagi pikkade proovide ja dirigendi detailidesse tungiva põhjalikkuse pärastrahulolematust.

Riia perioodi (1837-1839) tähtsamaks saavutuseks oli Suure ooperi eeskujudest lähtuva “Rienzi” loomiseks idee leidmine. Lõplikult valmis ooper alles 1840. aastal. 1839. aastal lahkus Wagner saladuskatte all Riiast. Teda jäi taga leinama hulk võlausaldajaid.

Wagner Pariisis 1839-1842

Riiast siirdus helilooja ühel väikesel kaubalaeval Londoni. Merel tabas põgenikku torm. Tuli ette võtta hädamaandumine ühes Norra sadamas. Mereromantika ja madruste suust kuuldud legend lendavast Hollandlasest, millega helilooja oli varem juba tutvunud H. Heine kirjandusteoste kaudu, avaldasid Wagnerile sügavat muljet. Siit sai alguse uue ooperi “Lendava Hollandlase” loomise idee.

Pariisile pani Wagner suuri lootusi. Ent kõik oli määratud luhtumisele. Vaatamata sellele, et ooperikuningas Meyerbeer andis noorele muusikule ja tema ooperile “Rienzi” hea hinnangu, osutus teose ettekanne Suures ooperis võimatuks. Elatusvahendeid tuli hankida nootide ümberkirjutamise, artiklite kirjutamise ja tunniandmistega. Agaralt lõi ta ka muusikat.

Eraldi väärib tähelepanu Wagneri kirjanduslik tegevus Pariisis. Ajavahemikul 1840-1842 ilmus talt 24 kriitilist artiklit, millistest osa ilmusid Pariisi, osa Dresdeni ajalehtedes. Ta kirjutise toon oli terav ja väljakutsuv nagu alati.

Dirigendina Drestenis 1842-1849

Siinses õukonna ooperiteatris õnnestus tal lavastada oma ooperid “Rienzi” ja “Lendav Hollandlane”. “Rienzi” menu ületas ootused. Esialgu võeti ka “Lendav Hollandlane” soojalt vastu. Ent publiku huvi teose vastu jahenes kiiresti.  Helilooja ideaalid ulatusid aga liiga kõrgele üle publiku ja teatrijuhtkonna peade. Tekkisid vastuolud lauljate ja orkestriga. Algasid intriigid. Wagnerit need ei heidutanud. Ta planeeris uusi oopereid, millisteks said “Tannhäuser” (1845) ja “Lohengrin” (1848). Neist esimene tuli 1845. aastal Drestenis lavale ja sai ka edu.

Aastail 1848-1849 lõid lõkkele revolutsioonileegid. Wagner nägi selles soodsaid võimalusi kunstielu ümberkorraldamiseks. Ülestõus suruti aga karmilt maha. Algasid vangistused, mahalaskmised, väljasaatmised. Wagner kaotas oma koha ja kui teda taheti vangi panna, siis tuli põgeneda. Esialgu varjas ta end Weimaris Liszti juures ja talupoegade keskel maal. Ja kui Liszt oli teda varustanud rahade ja vale passiga põgenes Wagner üle piiri välismaale.

Pagulasaastad 1849-1864

“Tristan ja Isolde” kõrval on pagulasaastate tähtsamaks loominguliseks saavutuseks veel ooperite “Reini kuld” (1854) ja “Valküürid” (1856) valmimine ning töö ooperite “Siegfried” ja “Jumalate hukk” kallal. Kõik neli ooperit ühendas Wagner hiljem ühtse pealkirja “Nibelungide sõrmus” alla.

Taas kodumaal ja Sveitsis 1864-1883

Üheks Wagneri kunsti jumaldajaks oli äsja troonile asunud Baieri noor kuningas Ludvig II. Helilooja muusika oli psüühiliselt haigele valitsejale tagasihoidmatuks vajaduseks. Ta lasi Wagneri üles otsida ja enda juurde tuua.

Helilooja asus elama kuninga poolt kingitud villasse Münchenis. Valitseja määras suuri summasid Wagneri võlgade tasumiseks ja elujärje sisseseadmiseks. Siin tõi Wagner 1865. aastal lavale oma ooperi “Tristan ja Isolde”.

Ent peagi algasid heliloojavastased intriigid. Mitmed õukonna kirjanikud kunstnikud ja muusikud polnud rahul valitseja armulikkusega Wagneri suhtes. Kuningat süüdistati riigi raha tuuldeloopimises. Wagner pidi lahkuma. Taas asus ta elama Sveitsi. Linnaks, milles möödusid helilooja viimased eluaastad, oli Bayreuth. Siia lasi helilooja ehitada oma ooperite lavastamiseks suurejoonelise teatri. Ürituse eesotsas olid Wagneri talendi austajad. Mitmes riigis tekkisid Wagneri ühingud, mis olid rahakorjamise initsiaatoreiks.

1876. aasta augustis avas uus 2000 istekohaga teater oma uksed. Kõik oli siin suurejooneline ja ülev. Teatri ette oli püstitatud kuningas Ludvig II kuju. Avaetenduseks oli määratud “Nibelungide sõrmus”. Etendus kestis neli õhtut. Ooperis oli 33 tegelast, millisteks olid jumalad, kääbused, hiiglased ja inimesed. Erakorraliselt suur oli orkester.

Milles seisnes siis Wagneri ooperireform?

1. Ta kustutas saalis tuled, et laval olev tegevus oleks paremini jälgitav.

2. Saali põrand oli ehitatud kaldu, et ka viimastest ridadest oleks tegevus jälgitav.

3. Orkester paigutati orkestriauku.

4. Võttis iga tegelase jaoks kasutusele juhtmotiivi, mis samuti hõlbustas tegevuse

jälgimist.

5. Orkestrile anti suur osa tegevuse edasiviimisel.

 

allikas: Romantism

Loe lisaks: Richard_Wagner

See artikkel on retsenseerimata.

Õpikud