Mikrofon. Kõlar
Hääleks (heliks) nimetatakse õhus (või muus keskkonnas) levivaid pikilaineid, mille võnkesagedus jääb vahemikku 20 … 20 000 Hz. Häälelained, kui ei ole just tegemist väga valju (suure amplituudiga) võnkumistega sumbuvad keskkonnas kiiresti.
Selleks, saata häälele vastavaid võnkumisi kaugete vahemaade taha, tuleb need esmalt muuta elektromagnetvõnkumisteks.
Selleks kasutatakse mikrofone, kus tekitatakse häälelainete (õhuosakeste võnkumiste) abil tänu seal asuvatele elektromagnetile ning kergesti muudetava elektrijuhtivusega keskkonnale muutuva tugevusega elektrivool.
Mikrofoni tähtsaimad koostisosad on (2) membraan, selle taga asuv (3) kergesti muutuva juhtivusega keskkond (tavaliselt imepeen söepuru), (4) pingestatud pool (elektromagnet) ning (5) ühendusjuhtmed.
Kui (1) häälelained panevad membraani võnkuma, muutub membraani taga asuva keskkonna elektritakistus ning koos sellega ka mähist läbiva voolu tugevus, kusjuures selle voolu muutumise sagedus vastab teda esile kutsunud heli sagedusele, voolu muutumise ulatus aga teda esile kutsunud hääle valjusele.
Sulle võivad huvi pakkuda need õppematerjalid:
Liitmine 10 piires
Lahutamine 20 piires
Funktsioonide graafikud
Eesti keele grammatika gümnaasiumile: algustäheortograafia
Tutvus keemiaga
Haridustreff 2023 loengud
Hariliku murru kordamine
Ioonid
Kell ja kellaaeg
Õpi eesti keelt teise keelena B2. Lugemine
Silbitamine algklassidele
Eesti keele grammatika gümnaasiumile: kokku- ja lahkukirjutamine
Harjuta eesti keelt A2-B1. Grammatika
Tähestik, tähestikuline järjekord, häälikute jagunemine
Kui soovitakse mikrofonis tekkinud voolu saata lühema või ka pikema maa taha ning seda seal siis taasesitada, ühendatakse mikrofon tavaliselt võimendiga, kus toimub mikrofonivoolu tugevdamine.
Võimendatud häälevõnkumistele vastav mikrofonivool suunatakse seejärel juhtmeid pidi kõlaritesse, kus see elektro- ja püsimagneti vastastikmõju tulemusena muudetakse tagasi õhuvõnkumisteks ehk heliks.
Kõlarid koosnevad (1) võnkuva membraaniga ühendatud (2) raudsüdamikuga (3) elektromagnetist, mis saab oma toite mikrofoniga (läbi võimendi) ühendatud (4) juhtmete kaudu ning (5) püsimagnetist, mille ülesanne on tekitada muutumatu magnetinduktsiooniga magnetväli, mis mõjutab elektromagneti südamikku.
Kui elektromagnetit läbib mikrofonivool, tekib selles mikrofonivoolu muutumisi (sagedus, amplituud) „peegeldav“ magnetväli ning nii tõmbub või tõukub elektromagneti südamik püsimagnetist samas rütmis ja sarnase amplituudiga, nagu võnkus mikrofoni membraani läheduses olnud õhk.
Kuna elektromagnet on ühendatud kõlari membraaniga, hakkab koos sellega liikuma ka membraani lähedal olev õhk ning tekivad taas häälelained.
Peale mikrofonide ja kõlarite leiutamist edastatigi häälega seotud infot lähemate ja kaugemate vahemaade taha läbi juhtmete, mille ühes otsas oli mikrofon, teises aga kõlar. Nii toimis näiteks telefoniside veel 20. sajandi lõpukümnenditelgi.