Kaks sündmust on põhjuslikult seotud juhul, kui ühe sündmuse ehk põhjuse toimumine toob teatava vältimatusega kaasa teise sündmuse ehk tagajärje. Vaatleja seisukohalt võime kahte sündmust nimetada põhjuslikult seotuteks siis, kui vaatleja suudab neile sündmustele vastavate kujutluste vahel teha järeldusi.

Füüsikas liigitatakse põhjuslikke seoseid ruumilisteks ja ajalisteks. Ruumiliseks nimetatakse sellist põhjuslikkust, mille korral omavahel põhjuslikult seotud sündmused on korraga vaadeldavad. Võib ka öelda, et ruumilise põhjuslikkuse korral puudub alus nende sündmuste järjestamiseks.

Ajaliseks nimetatakse sellist põhjuslikkust, mille korral omavahel põhjuslikult seotud sündmused ei ole korraga vaadeldavad. Sündmuste vahel on olemas kindel järjestus, mille rikkumine pole looduses võimalik. Ajaline põhjuslikkus avaldub teise sündmuse järgnevuses esimesele.

Põhjuslikkust liigitatakse ka võimalike tagajärgede arvu järgi. Kui mingi sündmus saab põhjustada vaid ühe kindla tagajärje, on tegemist fatalistliku põhjuslikkusega. Klassikalise füüsika mudelid on reeglina fatalistlikud.

Kui mingil sündmusel võib olla mitu võimalikku tagajärje ning ühe konkreetse tagajärge realiseerumist täpselt ennustada ei saa, siis tuleb mängu juhuslikkus. Juhuslikuks nimetame põhjuslikkust, mille korral võimalikke tagajärgi on lõplik ja kindel arv ning me saame hinnata ühe või teise tagajärje esinemise tõenäosust. Kaasaegses (mikro- ja megamaailma) füüsikas kasutataksegi peamiselt nähtuste tõenäosuslikku käsitlust.

Kui võimalike tagajärgede arv pole mitte mingil moel eelnevalt määratav ja mitte ükski realiseerunud tagajärg pole täpselt korratav, siis on tegemist kaootilise põhjuslikkusega.

Näiva põhjuslikkuse korral on tagajärje rollis esinev sündmus tegelikult põhjustatud mitte põhjuseks peetavast sündmusest, vaid mingist muust, esmapilgul märkamata jäänud sündmusest. Vaatleja seisukohalt saab käsitleda veel ka tahtelist põhjuslikkust, mis realiseerub subjekti vaba tahte ilminguna.

Füüsikaline printsiip on looduse vaatlemisel tehtud kõige laiema kehtivusalaga üldistus. Loodust vaadeldes me veendume ikka ja jälle printsiipide kehtivuses ning ei näe mitte kusagil erandeid printsiipidest. Füüsikalistele (aga mistahes teistele) printsiipidele ei ole enamasti seletust miks nad kehtivad just sellisena, nagu nad kehtivad – nii lihtsalt on. Loodus on selline ja me ei oska öelda, miks. Matemaatiliste teooriate aluseks olevaid ilmselgeid ja tõestust mittevajavaid väiteid nimetatakse aksioomideks.