Meie klassi Annabel tuli kooli ja kuulutas: „Minu vend oli eile televiisoris. Ta võitis ühe suure kõrgushüppevõistluse ja spordiuudistes öeldi, et ta on meie kergejõustiku tõusev täht.”

Madis astus ligi ja kukkus kohe Annabeliga vaidlema: „Tõusvaid tähti pole olemas. On ainult langevad tähed. Ja ka need pole tegelikult tähed, vaid meteoorid.”

„Ehk perseiidid,” lisas Uku, kes armastab keerulisi sõnu ja tahab alati oma teadmisi näidata.

„Fuih, Uku, milline sõna,” kurjustas Kertu. „Kas sa sööd ka sellesama suuga?”

Uku läks näost punaseks. Perseiididest polnud keegi midagi kuulnud ja kõik ilmselt kahtlustasid, et need on midagi roppu. Meteoore aga teadsid kõik, ka mina. Ehkki jah, esimeses klassis arvasin ma, et langevad tähed on hoopis mu aabitsas. Vaatasin alati, et aabits õiget pidi kotti saaks, sest kartsin, et muidu võivad tähed selle vahelt välja pudeneda. Aja neid siis kotipõhjast taga!

See selleks, igatahes hakkas Kertu Annabeli kaitsma: „Kui sa ikka teistest palju kõrgemale hüppad, võib sind vabalt tõusvaks täheks kutsuda.”

„Alguses tõusvaks, aga siis ikkagi langevaks,” ei jätnud Madis. „Lati kohale hõljuma ei jää ju keegi!”

Vaidlusse sekkus Saskia. Ta on jõle tark, aga armastab teisi oma jutuga narritada.

„Ükski täht pole ainult tõusev või langev,” ütles Saskia. „Võtame näiteks A. Algul see täht tõuseb, aga pärast tippu hakkab uuesti langema. U-tähega on jälle vastupidi: algul langeb, aga siis hakkab tasapisi tõusma. M-täht tõuseb ja langeb koguni mitu korda.”

„Mine uttu,” ütles Annabel Saskiale. „Minu vend on sportlane, mitte mõni A ega U!”