Osa suhtlusest on mittesõnaline ehk mitteverbaalne. Peale sõnade loeb intonatsioon, hääletämber ja rääkimiskiirus, aga ka kehakeel, žestid (viiped) ja miimika. Žestid on käte, pea ja keha liigutused. Žestid olenevad kultuurist ja oma olemuselt on need kokkuleppelised. Näiteks paljudes Euroopa kultuurides surutakse tervitamisel teineteise kätt. Indias on aga selle asemel levinud eriline žest (vt pilti), millega samal ajal lausutakse namaste. Seda kasutatakse tervituseks, aga ka tänu väljendamiseks.

Kultuuridevahelise kommunikatsiooni mõistmine eeldab suulise või kirjaliku keele ja ka mitteverbaalsete sümbolite õiget kasutamist. Muidugi ei ole võimalik kõigi žestide tähendust tundma õppida. Seda enam, et need kultuuriti väga erinevad. Aga enne tundmatusse riiki õppima või puhkama minekut tasuks kindlasti kontrollida, mida üldlevinud žestid seal tähendavad. See aitab vältida piinlikke olukordi. Näiteks kui bulgaarlane noogutab pead, siis ei tähenda see sugugi nõusolekut, vaid hoopis äraütlemist. Araabia riikides ei ole neidudel soovitatav rääkides mehele silma vaadata. Võidakse arvata, et sellise pilgu taga on väga kõlvatud mõtted.

Aga on inimesi, kelle elus on žestidel eriline roll, sest need asendavad suulist keelt. Need on nimelt kurdid ja vaegkuuljad, kes kasutavad viipekeelt. Need, kes kurtide kogukonnaga pole kokku puutunud, arvavad sageli ekslikult, et on olemas üks rahvusvaheline kurtide keel. See pole aga nii: eelmises näites veendusime, et isegi kuuljate suhtluses ei ole žestid sugugi rahvusvahelised ja üheti mõistetavad. Tõsi, eksisteerib küll nn rahvusvaheline viiplemine (ingl International Sign), mis on välja kujunenud eri maadest pärit kurtide suhtlemisel, kuid siiski on olemas hulk erinevaid viipekeeli, mida kasutavad ühe maa kurdid.

„Eesti viipekeele sõnas­tikust“ saab otsida nii eesti viipekeeles kui ka eesti keeles. Sel viisil saavad seda sõnastikku õppimiseks kasutada kurdid, et õppida eesti keelt, ja samuti on selle abil võimalik õppida viipekeelt.

Viipekeel erineb tavakeelest suhtluskanali poolest. Tavakeel on auditiiv-verbaalne (põhineb kuulmisel ja kõnelemisel), viipekeel on aga žestilis-visuaalne (põhineb viiplemisel ja nägemisel). Viipekeeles on olemas oma grammatika: ka viipekeeles on võimalik väljendada aja, arvu ja muud grammatilist infot. Oluline on viibete järjekord: eelkõige edastatakse põhiinfo ja uus info tuleb lõpus.

Viipekeeles on peale muude žestide kasutusel sõrmendamine. Sõrmendid on sõrmedega edasiantavad märgid – igale tähele vastab kindel sõrmede asend. Sõrmendamine on kuulmispuudega inimestele abiks verbaalse kõne omandamisel (vt joonist 5). Sõrmendeid kasutatakse ka päris- ja kohanimede edastamiseks.

Eesti viipekeelt tunnustati ametlikult 1. märtsil 2007 ja seetõttu on Eestis 1. märts ametlik viipekeele päev. Eesti Kurtide Liidu andmeil on Eestis kurte ligikaudu 2000, ent viipekeele kasutajaid on palju rohkem, ligikaudu 4500.