Harri Jõgisalu, „Ema õunapuu“

Harri Jõgisalu (1922–2014) on eesti lastekirjanik, kes töötas Märjamaal üle kolmekümne aasta õpetajana. Talle omistati Kihnu valla aukodaniku tiitel, sest ta on mitmes oma raamatus kujutanud Kihnu elu ja omapärast rahvakultuuri. Põhiteemad Harri Jõgisalu lasteraamatutes on laste, loomade ja lindude elu ja tegemised ning oma mälestused.

Lastele jõudis ta kirjutada üle 25 raamatu, millest tuntumad on „Käopoja tänu“, „Sass ja Jass“, „Nõiutud allikas“, „Vesiratta Madis“ „Maaleib“, „Kärp“ jt.

Sõnaseletused

maik – maitse
keris – tulekolde peal olevad kivid, mis küttes kuumenevad, näiteks saunas
õilmed – õielehed
kamber, kambri – (väike) tuba maamajas
vastlüpstud – alles äsja lüpstud
rukkirehe aegu – ajal, kui rukis oli lõigatud, seda kuivatati ja peksti terad välja
rehepeks – rukkil terade väljapeksmine
vakk – õhukesest lauast või puukoorest hoiunõu
klaar – selge, läbipaistev
paun – kott
suurkool – ülikool
rehetare – vanaaegne, ilma korstnata reheahjuga köetav palkidest elumaja

Ema õunapuu

Harri Jõgisalu

Vanas kodu õunaaias olid meil kõigil oma nimepuud – vanaemal, emal, isal ja lastel. Lastele istutati noori puid juurde. Nüüd on needki suured nagu meie ise.

Igal puul olid ise maiku õunad. Oli magusaid, hapusid ja magushapusid, magedaid-jahuseid, kuid ka niisuguseid, mis kõlbasid süüa alles siis, kui kotiga lumehange pandi, külmuda lasti ja kerisel üles sulatati.

Aga kõige enam on meelde jäänud ema õunapuu ja õunad selle otsast. Suur puu, tüvi jäme ja krobeline, üle katuseharja ulatuv latv ja laias ringis maani langevad oksad. Õunad nagu ei ühelgi teisel puul. Puu all on alati vari ja vilu.

Kevadel õitsemise ajal oli ema puu nagu valges pruutlooris, tuul poetas õilmeid, kerge lõhn tungis tuppa, heljus õues ja mesilased olid arust ära ta ümber. Kogu aed oli õites, aga ema õunapuu oksad ulatusid kambriaknasse ja tema õitsevalgust väikeste ruutude taga võis võrrelda vaid vahuga vastlüpstud piimal või tüdrukute pitsiheegeldusega.

Oli veel südasuvi, kui esimesi õunu maitsta saime – neid, mis ussid maha lasksid.

Rukkirehe aegu olid ema puul õunad küpsed. Rehepeksuks tõusti vara. Aga enne kui algas raske tolmune töö, käidi kastemärjas aias ja toodi rehelistele vakaga õunu. Ema puu alt – punasetriibulisi, läbipaistvaid, millel tumedad seemned olid viljasüdamikus ilma suutäit hammustamatagi näha; süües sulasid suus, nii et kunagi ei saanud neist isu otsa.

Herilaste aastatel oli puu täis vapsikute undamist. Need teravate nõeltega putukad närisid ja puurisid õunte kallal, pugesid sügavale viljaliha sisse ja maiustasid seal, põrgulised. Kui meie puu alla läksime, hakkasid nad kõrva ääres kurjasti tiirutama ja ajasid hirmu nahka.

Ka linnud pidasid ema puust lugu. Käisid hommikul, päevatõusu ajal, siis kui meie veel magasime, või lendasid aeda, kui olime karjas ja kodu ümber vaikne. Rästad toksisid õuntesse sügavad augud, nokkisid seemned välja ja pildusid poolikuid õunu puu otsast alla. Trallisid ja raiskasid niimoodi.

Kui meil taheti kellelegi head meelt teha, siis toodi talle õun.

„See on ema puu otsast, katsu!“ öeldi.

Kõige klaarimad viisime vanaemale – tal oli vaid üks hammas. Aga vanaema omakorda korjas neid meie jaoks: karjastele pani ta alati hästi maitsvaid õunu pauna. Sügisel jagus neid veel raamatukottigi.

Ja kui suuremaid lapsi saadeti linna kooli, olid õunad kastis. Pärisinimestena juba suurkoolis, kui saime kodust paki maaleiva ja punasetriibuliste õuntega, jäi kauaks ajaks kohvrisse, riidekappi ja üliõpilaste ühistuppa õunte lõhn, mis ongi meelde jäänud kodukambri lõhnana.

Kodus on mõndagi muutunud: uued inimesed peale kasvanud, nende tööd-toimetused teised, sammaldunud rehetare vastas üle õue valendab kivist ja klaasist moodne elumaja.

Aga vana puu on alles. Veel suurem ja laiem, oksad kambri õlgkatusel, õunad niisama head ja ikka… ema puu otsast.

Alles suureks saades taipasin, et nii kaua kui meie peres mäletati, oli see ema puu olnud, juba vanaema emast saadik.

Puu oli küll ema nimel, aga õunad said alati lastele.