Geograafia areng ja uurimisvaldkonnad

Ekspeditsioonid

Geograafias on maade uurimine ekspeditsioonide abil väga vana meetod. Vanad egiptlased tegid uurimisretki Aafrikasse juba 5000 at, hiilgeaeg oli 15.-17.sajandil, suurte maadeavastuste ajal.

Kaart, kuidas maailm nägi välja 15 sajandi maadeavastuste järel:

Polaaralade avastused jäid 19.-20.sajandisse, R.Amudsen, R.Scott, F.Nansen. kuni 19.sajandini mõjutasid uurijaid Vana-Kreeka ja –Rooma teadlased, kes märkasid, et inimene sõltub loodusest. Herodotose raamat Historia annab ülevaate kreeklastele tuntud maailmast, Euroopa, Aasia ja Aafrika loodusest ja rahvastest.

Akadeemiline geograafia tekkis alles 19.sajandi algupoolel, enne seda oli geograafia rakendusteadus. Esimeseks teadlaseks peetakse Alexander von Humboldtit, kes tegeles loodusgeograafiaga ja Carl Ritterit, kes tegeles regionaalgeograafiaga.

Tekkisid järgmised teadusharud: loodusgeograafia ja inimgeograafia.

Alexander von Humboldt (1769-1859)

Carl Ritter (1779-1859)

Tänapäevase inimgeograafia uurimisvaldkonnad

Peamised on: rahvastiku-, asulastiku-, majandus-, kultuuri-, meditsiini-, poliit- ja regionaalgeograafia. Need on seotud sotsiaal- ja loodusteadustega, ülesandeks on leida seoseid inimese, looduse ja majanduse vahel ning ennustada protsesse. Tegeldakse globaalprobleemidega nagu üleilmastumine, soojenemine, magevee kriis, kõrbestumine, vihmametsade hävimine jne. Koostatakse ekspertarvamusi valglinnastumise, haldusreformide teostamise kohta.

Geograafia ja inimgeograafia õppe-, teadus- ja arendustegevuse juhtiv keskus Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instiuutut: