LAAMAD JA NENDE LIIKUMINE

Saksa teadlane Alfred Wegener  oletas, et maakoor on lõhenenud plaatideks ja liikunud maakera ajaloo jooksul pidevalt. Eriti hästi märgatav on maakaartidel Aafrika ja Lõuna-Ameerika mandri kontuuride sarnasus.

Laamade oletatav vanus on 4,5 miljardit aastat, nende teke sai alguse maakera jahtumisel. Praeguseks liiguvad laamad erinevates suundades ja erineva kiirusega. Näiteks suurte mandrite laamad liiguvad 2-4 cm aastas, ookeanilise maakoorega laamad aga 10-16 cm aastas.

Sügaval maa sisemuses sulab vahevöö osaliselt üles ja tekib vedel ning kuum kivimimass – magma. Magma liigub ringjalt ülespoole, jahtub ja vajub jälle maa sisemuse suunas. Sellise kivimite ringliikumise tõttu laamad liiguvadki.

Kui laamad liiguvad teineteisest eemale, nt ookeani keskmäestikus, siis tekib pidevalt juurde maakoort, magma kuhjumisel moodustub ka vulkaanilisi saari.

Laamad võivad ka kokku põrkuda, kui need on mandrilised laamad, siis tekivad noored, kõrged ja teravad mäeahelikud, mäestikud: nt Himaalaja.

Himaalaja tekke joonis:

Kui põrkuvad ookeaniline ja mandriline laam, siis üks sukeldub teise alla, nt Andide teke.

Ookeaniline maakoor sulab üles ning moodustuvad magmakolded, mis maapinnalõhede kaudu väljutavad magmat, moodustuvad vulkaanid.

Kahe ookeanilise laama põrkumisel sukeldub üks laam teise alla, tekivad süvikud ja veealuste vulkaanide vöönd.

Laamad võivad liikuda ka küljetsi, nihkuda mööda kokkupuutejoont, tekivad pinged ning tagajärjeks on murrangud, mis võivad olla nii alangud kui ülangud.