Selliseid kehi, millel on võime tõmmata enda poole kergeid rauast esemeid, nimetatakse magnetiteks.

Kui magnetiga kokku puutuval kehal ilmnevad pärast seda samuti magnetilised omadused, siis öeldakse, et see keha magneetub, kui magneetunud keha mingil põhjusel (tugev löök, kuumutamine) oma magnetomadused kaotab, siis öeldakse, et ta demagneetus.

Kehi, mis suudavad säilitada magnetilised omadused ka pärast magneti eemaldamist, nimetatakse püsimagnetiteks.

Punkte, kus püsimagneti magnetiline toime raudesemetele on kõige tugevam, nimetatakse magneti poolusteks. Magneti seda osa, kus magnetmõju puudub, nimetatakse magneti neutraalseks piirkonnaks.

Vabalt pöörelda saav magnet asetub maapinnal alati põhja-lõuna suunaliselt. Seepärast nimetatakse magneti seda otsa, mis näitab põhja suunas põhja- ja seda, mis lõuna suunas lõunapooluseks.

Magnetitel on alati paarisarv (tavaliselt kaks) poolusi – see tähendab põhja- ja lõunapoolust pole võimalik teineteisest eraldada.

Kaks magnetit mõjutavad teineteist tõmbe- ja tõukejõududega. Kui üksteist mõjutavad magnetite erinimelised poolused, siis magnetid tõmbuvad, kui aga samanimelised poolused, siis tõukuvad.