Selgrootute meeleelundid on arenenud kooskõlas nende käitumise ja elutingimustega. Mida lihtsamad loomad, seda lihtsam on ka nende närvisüsteem ja vähem keerukad meeleelundid.

Käsnadel puudub närvisüsteem peaaegu täiesti. Kõige algelisema närvisüsteemiga on ainuõõssed ja okasnahksed. Hüdradel, meduusidel ja teistel ainuõõssetel paiknevad üle kogu keha närvikiud. Nii saavad nad ärritusi vastu võtta kogu keha pinnaga.

Näiteks viisnurkse põhikujuga meritähtedel on ümber seedeelundkonna närvirõngas, millest lähtuvad närvid igasse kiirde. Kiire igas tipus paikneb loomal valgustundlike närvirakkude kogum, mis talitseb silmana. Okasnahksetel on edasi kulgemiseks, toidu suhu suunamiseks ja maitsmiseks hiljused, mis meenutavad väljasopistatavaid kombitsaid.

Näiteks tigudel on närvirakkude kogumikud koondunud peapiirkonda ja jala alaossa. Nende meeleelunditeks on peas asuvad kombitsad, mille tipus on silmad. Samuti on tigudel algeline tasakaaluelund. Samas on peajalgsetel väga hästi arenenud silmad.

Ümarusside närvisüsteem ja meeleelundid. Piki keha kulgevad närvitüved, mida ühendavad rõngasjalt paiknevad närvikiud. Ümber neelu või söögitoru paikneb tavaliselt närvirõngas, millest pisut tagapool paikneb keerukas närvitänkude süsteem, mis kujutab endast looma algelist aju. Aju tänkudest suunduvad mitmed närviväädid ettepoole, reguleerides neelu, suu, hammaste ja teiste seedeelundkonna osade tööd. Peakapslile kinnituvad paljudel liikidel kas harjaste või näsakeste sarnased kompimiselundid. Peakapsli külgedel või nende taga paiknevad ümarusside küljeelundid, mis on haistmiselundeiks. Mõnedel vabalt elavatel (mitte parasiitidel) ümarussidel on arenenud ka silmad, millega eristatakse valgust pimedusest.

Vihmaussi siseehitus (kollasega närvisüsteem)

Rõngusside lihtne närvisüsteem koosneb närvitänkudest, mis jätkeid pidi ühinedes moodustavad kõhtmise närviketi. Neelu peal paikneb neelupealne närvitänk, neelu all aga neelualune tänk, mis on omavahel närviväätidega ühendatud, moodustades neeluümbrise närvirõnga. Närvisüsteem võtab keskkonnast vastu ärritusi ning juhib samas kõigi siseelundite tööd. Silmad on kaanidel ja hulkharjasussidel, puuduvad aga väheharjasussidel. Näiteks tajuv vihmauss valgust kehapinnaga. Nahas paikneb hulgaliselt tunderakke, puudutusi aitavad tunda ka harjased.

Lülijalgsete närvisüsteem eraldi vaadelduna meenutab nöörredelit, mis paikneb looma kõhtmisel poolel. Igas kehalülis on närvikett omavahel ühendatud ning suurimad närvitängud asuvad rindmikulülides ja peas. Rindmikulülidele kinnituvad looma jalad ja/või tiivad, peas aga silmad ja suised.

Lülijalgse siseehitus (närvisüsteem on viidatud oranžidel sedelitel)

Enamik selgrootuid loomi tajuvad valgust (Valgustaju nimetatakse fototaksiseks. Loomad, kes püüdlevad valguse poole, on positiivse fototaksisega, kes aga valgust kardavad, omavad negatiivset fototaksist.) või näevad isegi kujundeid. Kuulmisega on reeglina tegemist neil loomadel, kes ka ise häälitsevad. Arvatakse, et putukad tajuvad heli tugevust (heli on õhu võnkumine), ei erista aga selle kõrgust (sagedust). Mõned putukad tajuvad ka ultrahelisid. Näiteks termiidid kuulevad raadiolaineid ka vastava aparatuurita.

Väga paljud lülijalgsed kasutavad suhtlemisel meeli, millele inimesed vähe tähelepanu pööravad. Näiteks usaldavad nad nägemisele pigem keemilist signaali või tajuvad lindude kombel magnetvälja. Loomad eritavad keskkonda bioaktiivseid aineid, feromoone. Neil on ka tundlatel, jalgadel või tiibadel vastavad retseptorid, millega liigikaaslased suudavad feromoonide imepisikesi koguseid kilomeetrite kauguselt tajuda.

Teemaga seotud klippe (ingliskeelsed):

Putukate feromoonid:

Sipelgate suhtelmise uurimine:

Liblika silmaga:

Liblika ja mesilase nägemisest:

Lõbus klipp mosaiiknägemisest:

Päevakübar UV-valguses (1):

Päevakübar UV-valguses (2):

Liiliaõis UV-valguses: