Soojusliikumine
1827. aastal avastas inglise botaanik Robert Brown, et vette sattunud õietolmu osakesed hakkavad seal korrapäratult liikuma. Vaatluse tulemusena järeldas ta, et selle liikumise põhjustab hoopis veemolekulide pidev, lakkamatu ja korrapäratu liikumine, mida hakati kutsuma soojusliikumiseks.
Soojusliikumine on kõikidele molekulidele (ja aatomite) iseloomulik omadus, kusjuures kehtib seaduspärasus, et mida kõrgem on keha temperatuur, seda kiiremini ja ulatuslikumalt tema koostisosakesed liikuda saavad. Kehas sisalduvad molekulid (ja aatomid) ei liigu ühesuguse kiirusega – kehas on tavaliselt nii väga aeglaselt kui ka üsna kiiresti liikuvaid osakesi, kuid peame tõdema, et mida kõrgem on keha temperatuur, seda suurem on kõikide osakeste kiiruste keskväärtus.
Sulle võivad huvi pakkuda need õppematerjalid:
Ruutjuur, tehted ruutjuurtega
Protsendid põhikooli matemaatikas
Rahvakalender lastele: VASTLAPÄEV
Harjuta eesti keelt A2-B1. Grammatika
Romet Vaino. Looduskeskkonna kasutamine õppeprotsessis
Kirjalik lahutamine
Jane Snaith. Traumateadlik kool
Tundetarkus lastele. VASTIKUS
Rahvakalender lastele: KADRIPÄEV
Valik harjutusülesandeid matemaatika riigieksamiks
Segame värve!
Õpime tähti. Ö-täht
Toivo Niiberg. Õpetaja positiivne enesekehtestamine lapsevanemaga
Õpime tähti. D-täht
Täis- ja kaashäälikuühend
Tundetarkus lastele. ÜLLATUS
Õpime tähti. B-täht
Soojusliikumise olemasolu kinnituseks on temast tingitud nähtused nagu soojuspaisumine ja difusioon.
Märkasid viga? Anna sellest teada ja teeme TaskuTarga koos paremaks!
