Soojusliikumine
1827. aastal avastas inglise botaanik Robert Brown, et vette sattunud õietolmu osakesed hakkavad seal korrapäratult liikuma. Vaatluse tulemusena järeldas ta, et selle liikumise põhjustab hoopis veemolekulide pidev, lakkamatu ja korrapäratu liikumine, mida hakati kutsuma soojusliikumiseks.
Soojusliikumine on kõikidele molekulidele (ja aatomite) iseloomulik omadus, kusjuures kehtib seaduspärasus, et mida kõrgem on keha temperatuur, seda kiiremini ja ulatuslikumalt tema koostisosakesed liikuda saavad. Kehas sisalduvad molekulid (ja aatomid) ei liigu ühesuguse kiirusega – kehas on tavaliselt nii väga aeglaselt kui ka üsna kiiresti liikuvaid osakesi, kuid peame tõdema, et mida kõrgem on keha temperatuur, seda suurem on kõikide osakeste kiiruste keskväärtus.
Sulle võivad huvi pakkuda need õppematerjalid:
Õpi eesti keelt teise keelena B2. Grammatika
Õpime tähti. W- ja C-täht
Romet Vaino. Looduskeskkonna kasutamine õppeprotsessis
Õpi eesti keelt teise keelena B2
Kuidas ja miks saada Ameerika presidendiks?
Rahvakalender lastele: MIHKLIPÄEV
Kirjalik liitmine
Oksüdatsiooniaste
Eesti keele grammatika kordamine 9. klassile
ÕPIME ÕPPIMA! Minu õppimiskoht
Urme Raadik ja Sille Jõgeva. Omavahelised suhted
Растворы
Eesti keele grammatika kordamine 5. klassile
Algebralised murrud
Rahvakalender lastele: KADRIPÄEV
Häälikute pikkused
Soojusliikumise olemasolu kinnituseks on temast tingitud nähtused nagu soojuspaisumine ja difusioon.
Märkasid viga? Anna sellest teada ja teeme TaskuTarga koos paremaks!
