Soojusliikumine
1827. aastal avastas inglise botaanik Robert Brown, et vette sattunud õietolmu osakesed hakkavad seal korrapäratult liikuma. Vaatluse tulemusena järeldas ta, et selle liikumise põhjustab hoopis veemolekulide pidev, lakkamatu ja korrapäratu liikumine, mida hakati kutsuma soojusliikumiseks.
Soojusliikumine on kõikidele molekulidele (ja aatomite) iseloomulik omadus, kusjuures kehtib seaduspärasus, et mida kõrgem on keha temperatuur, seda kiiremini ja ulatuslikumalt tema koostisosakesed liikuda saavad. Kehas sisalduvad molekulid (ja aatomid) ei liigu ühesuguse kiirusega – kehas on tavaliselt nii väga aeglaselt kui ka üsna kiiresti liikuvaid osakesi, kuid peame tõdema, et mida kõrgem on keha temperatuur, seda suurem on kõikide osakeste kiiruste keskväärtus.
Sulle võivad huvi pakkuda need õppematerjalid:
II kooliastme matemaatika reeglite kordamine
Õpime tähti. G-täht
Harjutamine teeb meistriks: eesti keele käänded
Aigar Vaigu ja Andres Juur. Õpioskuste omandamine ning reaal- ja loodusained
Urme Raadik ja Sille Jõgeva. Omavahelised suhted
Õpime tähti. R-täht
Rahvakalender lastele: MARDIPÄEV
Jäätmed pole kõigest prügi
Kuidas ja miks saada Ameerika presidendiks?
Kirjeldav statistika
Õpime tähti. P-täht
Geomeetria
Ruutvõrrandi mõiste, ruutvõrrandi lahendivalem, ruutvõrrandi liigid
Numbrilised seosed
Reesi Kuslap ja Kristiine Kurema. Kuidas õhinaga õpetada ehk mismoodi innustada õpilasi õppima?
INETU PARDIPOEG. Muinasjutt kuulamiseks
Soojusliikumise olemasolu kinnituseks on temast tingitud nähtused nagu soojuspaisumine ja difusioon.
Märkasid viga? Anna sellest teada ja teeme TaskuTarga koos paremaks!
