Soojusliikumine
1827. aastal avastas inglise botaanik Robert Brown, et vette sattunud õietolmu osakesed hakkavad seal korrapäratult liikuma. Vaatluse tulemusena järeldas ta, et selle liikumise põhjustab hoopis veemolekulide pidev, lakkamatu ja korrapäratu liikumine, mida hakati kutsuma soojusliikumiseks.
Soojusliikumine on kõikidele molekulidele (ja aatomite) iseloomulik omadus, kusjuures kehtib seaduspärasus, et mida kõrgem on keha temperatuur, seda kiiremini ja ulatuslikumalt tema koostisosakesed liikuda saavad. Kehas sisalduvad molekulid (ja aatomid) ei liigu ühesuguse kiirusega – kehas on tavaliselt nii väga aeglaselt kui ka üsna kiiresti liikuvaid osakesi, kuid peame tõdema, et mida kõrgem on keha temperatuur, seda suurem on kõikide osakeste kiiruste keskväärtus.
Sulle võivad huvi pakkuda need õppematerjalid:
Õpime tähti. U-täht
VAPPER TINASÕDUR. Muinasjutt kuulamiseks
Eesti keele grammatika kordamine 6. klassile
Silbitamine algklassidele
Õpime tähti. E-täht
Tundetarkus lastele. PÕHIEMOTSIOONID
Õpi eesti keelt teise keelena B2
Liitmine 10 piires
Õpime tähti. H-täht
Peastarvutamine eelkoolile
VAHVA RÄTSEP. Muinasjutt kuulamiseks
Eesti keele grammatika gümnaasiumile: täheortograafia
Põhiseadus selgeks! Kordamine põhikooli ühiskonnaõpetuse lõpueksamiks
Eesti keele grammatika gümnaasiumile: algustäheortograafia
Tutvus keemiaga
Ионы
Soojusliikumise olemasolu kinnituseks on temast tingitud nähtused nagu soojuspaisumine ja difusioon.
Märkasid viga? Anna sellest teada ja teeme TaskuTarga koos paremaks!
