Soojusliikumine
1827. aastal avastas inglise botaanik Robert Brown, et vette sattunud õietolmu osakesed hakkavad seal korrapäratult liikuma. Vaatluse tulemusena järeldas ta, et selle liikumise põhjustab hoopis veemolekulide pidev, lakkamatu ja korrapäratu liikumine, mida hakati kutsuma soojusliikumiseks.
Soojusliikumine on kõikidele molekulidele (ja aatomite) iseloomulik omadus, kusjuures kehtib seaduspärasus, et mida kõrgem on keha temperatuur, seda kiiremini ja ulatuslikumalt tema koostisosakesed liikuda saavad. Kehas sisalduvad molekulid (ja aatomid) ei liigu ühesuguse kiirusega – kehas on tavaliselt nii väga aeglaselt kui ka üsna kiiresti liikuvaid osakesi, kuid peame tõdema, et mida kõrgem on keha temperatuur, seda suurem on kõikide osakeste kiiruste keskväärtus.
Sulle võivad huvi pakkuda need õppematerjalid:
Jane Snaith. Traumateadlik kool
Tundetarkus lastele. KURBUS
Õpime tähti. W- ja C-täht
Tutvus keemiaga
Õpi eesti keelt teise keelena B2. Grammatika
Minu keel, minu maailm. Minu keha ja tervis
Eesti keele grammatika gümnaasiumile: kirjavahemärgid
Minni Aia-Utsal. Tõhusad enesekohased ja sotsiaalsed oskused
Tundetarkus lastele. PÕHIEMOTSIOONID
Protsendi rakendused igapäevaelus
Õpime tähti. K-täht
Väike algebraamps
Minu keel, minu maailm. Minu ühiskond
NUPUTAME KOOS! Tasapinnalised kujundid
Rahvakalender lastele: KADRIPÄEV
Soojusliikumise olemasolu kinnituseks on temast tingitud nähtused nagu soojuspaisumine ja difusioon.
Märkasid viga? Anna sellest teada ja teeme TaskuTarga koos paremaks!
