Läätsed
Valguse murdumist kasutatakse seadeldistes, mida nimetatakse läätsedeks. Läätsed on kumerate ja nõgusate pindadega piiratud läbipaistvad kehad, mille optiline tihedus erineb ümbritseva keskkonna optilisest tihedusest.
Sõltuvalt läätse pindade kujust, liigitatakse läätsesid kumer- ja nõgusläätsedeks. Kumerläätsed on servadelt õhemad ja keskelt paksemad, nõgusläätsed aga vastupidi keskelt paksemad ja äärtelt õhemad.
Sulle võivad huvi pakkuda need õppematerjalid:
Häälikute pikkused
Õpi eesti keelt teise keelena B2. Kuulamine
Tasandilised kujundid
Õpi eesti keelt teise keelena B2. Lugemine
Kuidas ja miks saada Ameerika presidendiks?
Rahvakalender lastele: VASTLAPÄEV
Eesti keele grammatika kordamine 7. klassile
Ruumilised kujundid
Hariliku murru kordamine
Romet Vaino. Looduskeskkonna kasutamine õppeprotsessis
Ioonid
Harjuta eesti keelt A2-B1. Grammatika
Ruutvõrrandi abil lahenduvad tekstülesanded
Aigar Vaigu ja Andres Juur. Õpioskuste omandamine ning reaal- ja loodusained
Kumerläätsed
Nõgusläätsed
Läätsede ülesandeks on kas koondada või hajutada valgust.
Kumerläätsed tavaliselt koondavad, aga nõgusläätsed hajutavad valgust. Seepärast nimetatakse kumerläätsi ka koondavateks läätsedeks, nõgusläätsi aga hajutavateks läätsedeks.
Kohta, kus koonduvat läätse läbinud murdunud kiired lõikuvad või hajutavas läätses näivad alguse saavat, nimetatakse läätse fookuseks. Fookuse kaugus läätsest – fookuskaugus – on tähtsaim läätse iseloomustav suurus.
Fookuskaugusega on seotud läätse optilise tugevuse mõiste:
kus D – läätse optiline tugevus, mõõdetuna dioptriates (1 dpt), f – läätse fookuskaugus, mõõdetuna meetrites (1m). NB! Koondavate läätsede korral loetakse nii fookuskaugus kui sellest tulenev läätse optiline tugevus positiivseteks, hajutavate läätsede korral on nii f kui D negatiivsed.
Märkasid viga? Anna sellest teada ja teeme TaskuTarga koos paremaks!
