Läätsed on sfääriliste (kumerate ja nõgusate pindadega piiratud läbipaistvad kehad), mille absoluutne murdumisnäitaja erineb ümbritseva keskkonna omast.

Sõltuvalt välispindade kujust, jagunevad läätsed kumer- ja nõgusläätsedeks.

Kumerläätsed on keskelt paksemad ning äärtelt õhemad

Nõgusläätsed on servadelt paksemad ning keskelt õhemad

Kuna läätsede murdumisnäitaja erineb ümbritseva keskkonna omast, siis läätsest läbi minev valgus murdub. Sõltuvalt sellest millisele läätsele valgus langeb võivad läätsed kas koondada või hajutada valgust.

Läätsi, millele langev paralleelne valgusvihk muutub koonduvaks, nimetatakse koondavaks läätseks.

Läätse välispindade kumeruste keskpunkte ühendavat sirget nimetatakse läätse peateljeks.

Kui läätsele peateljega paralleelselt langevad kiired murduvad läätses ning koonduvad peale läätse läbimist peateljel asuvasse läätse fookuses, on tegu koondava läätsega. Kui läätsele peateljega paralleelselt langevad kiired murduvad läätses ning hajuvad peale läätse läbimist läätse peateljel asuvasse läätse ebafookuse, on tegu hajutava läätsega.

Fookuse kaugust läätsest nimetatakse läätse fookuskauguseks f. Fookuskaugusega on seotud läätse optiline tugevus D:

Läätse optilist tugevust mõõdetakse dioptriates (1 dpt).

Koondava läätse fookuskaugus, järelikult ka optiline tugevus loetakse positiivseks, hajutaval läätsel aga negatiivseks.

Kui läätse materjali murdumisnäitaja on ümbritseva keskkonna murdumisnäitajast suurem, siis on kumerläätsed koondavad läätsed ning nõgusläätsed hajutavad. Kui läätse materjali murdumisnäitaja on ümbritseva keskkonna murdumisnäitajast suurem, on olukord vastupidine.