Muusika ajalugu
Testi oma teadmisi

Giuseppe Verdi

11. klass > Muusika ajalugu > 2. kursus

Giuseppe Fortunino Francesco Verdi süvdis 10. oktoobril 1813. Kui Verdi oli saanud kaheteistkümneseks, läks ta tööle Bussetosse kaupmees Barezzi juurde, keda ta ise on nimetanud oma teiseks isaks. Barezzi oli ise samuti muusikaarmastaja ja nägi juba siis noores Verdis Itaalia muusika tulevikku.

Giuseppe_Verdi

Giuseppe oli väga andekas, tegi kiireid edusamme ja kui ta sai kaheksateistkümne aastaseks, oli ta kirjutanud juba palju palu kohalikule puhkpilliorkestrile, koorile ja ka orelile. Tänu Barezzi toetusele ja väikesele stipendiumile, otsustas Verdi minna 1832. aastal Milanosse ja astuda sealsesse konservatooriumi. Sinna teda vastu ei võetud ja ometi nimetati hilisemal ajal just see konservatoorium Verdi järgi. Verdi ise aga jätkas õpinguid eraõpetaja La Scala teatri dirigendi ja helilooja Lavigna juures, keda ta hämmastas oma suurte edusammudega. Kui Verdi taas Bussetosse läks, oli ta juba tunnustatud helilooja ja dirigent.

1835. aastal abiellus ta Barezzi tütre Margherita Barezziga ja 1838. aastal koliti lõplikult Milanosse, et noor komponist saaks lavale tuua oma esimese ooperi “Oberto, krahv di San Bonifacio”, mis suure eduga esietendus 1839.aasta 17. novembril La Scala teatris. Paraku olid järgmised aastad Verdile tõeliseks kannatuste rajaks. Surid nii abikaasa Margherita kui nende kaks last. Nii juhtuski, et koomiline ooper “Kuningas üheks tunniks” lõppes täieliku fiaskoga. Verdi otsustas ooperist ja muusikast lahti öelda. La Scalalt aga tuli uus tellimus ning helilooja siiski ei suutnud oma kutsumusest loobuda. Sündis Verdi kolmas ooper “Nabucco”. Etendusel oli tohutu menu, sest Piibli päritoluga sündmustik ja juutide vabadusvõitlus mõjusid ka itaallastele endile, olid nad ju Austria ülemvõimu all ja Verdist sai päevapealt kuulsus. Aastatel 1843-1847 valmis 7 ooperit. Verdi loominguliselt küpseim periood jõuab kätte 1850.-tel aastatel, mil ta kirjutab kuus ooperit. Esimesed kolm neist on kuulsaimad: Rigoletto 1851.a., Trubaduur 1853.a. ja Traviata 1853.a. 1850-1860.-tel aastatel on Verdi hõivatud ühiskondliku tegevusega: saadikutöö parlamendis võttis nii palju aega, et loominguks jäi vähe aega. Suessi kanali avamise puhul ehitati 1869. aastal Kairosse ooperiteater. Egiptuse asekuningas Ismail Pasha otsustas sel puhul tellida ooperi ühelt kuulsalt Euroopa heliloojalt. Ooper pidi tulema Egiptuse-teemadel ning esialgu pakuti välja kolm komponisti: Richard Wagner Saksamaalt, Charles Gounod Prantsusmaalt ja Giuseppe Verdi Itaaliast. Lõpuks langes valik Verdile. Ooperi “Aida” esietendus 24. detsembril 1871. aastal oli suurejooneline. Laulsid parimad Itaalia solistid ja etendusel oli triumfaalne edu.

Kaheksakümne-aastase Verdi “Othello”ei jäänud  ta viimaseks ooperiks. 1893. aastal esietendus La Scalas koostöös Boitoga valminud taas Shakespeare’i ainetel koomiline ooper “Falstaff”. Nii lõpetas Verdi oma tavaliselt dramaatilise süzheega ooperite pika nimekirja koomilise ooperiga.

Verdi enda elutee jõudis lõpule 1901. aastal. Tema põrm maeti ta viimasesse suure loomingu – Sant Agata muusikute  vanadekodu – lähedale. Seda vanadekodu nimetas maestro ise oma kauneimaks teoseks, mis veelkord rõhutab helilooja sügavalt humanistlikku olemust.

allikas: Romantism

Loe lisaks: Giuseppe Verdi