KESKAJA MUUSIKA

10. klass > Muusika ajalugu > 1. kursus

Rooma Riigi kokkuvarisemine (395.a.) on ajaloosündmus, millega tähistatakse keskaja algust. Ristiusu teke ja levik mõjutas ka muusikat. Nii juhatab varakristliku muusika teke ja areng muusikas sisse uue ajastu, mida hiljem nimetatakse keskaja muusikaks. Keskaeg hõlmab 4. – 16. sajandit.

Keskaja muusikakultuuris on kolm erinevat osa

  • kirikumuusika
  • rahvamuusika ja kultuur
  • rüütlite muusika

Keskaja muusikat periodiseeritakse mitmeti, kuid selgemalt võib välja tuua kolm perioodi:

1) varakristlik muusika

2) gootiaegne muusika e. kirikumuusika ( sageli kasutatakse varakristliku ja gootiaegse muusika puhul lihtsalt ühtset mõistet – kirikumuusika

3) renessanssmuusika

Kirikumuusika sünd ja areng

Lääne kirikumuusika sündi seostatakse Milano piiskopi e. püha Ambrosiusega (333-397), kes sai Milano piiskopiks 374. a. Ambrosius oli  laulja ning lauluviiside innustatud korjaja ristikoguduse seas ja pani need viisid ka kirja.

Lääne kirikumuusika sümboolseks keskuseks sai Rooma.

Keskaegse muusikakultuuri kujunemise ja säilitamise kohaks kujunesid kloostrid (näit. Tours Prantsusmaal, St. Gallen Šveitsis).

  1. a. valiti Rooma paavstiks Gregorius Suur (Gregorius I).

Ta jätkas Ambrosiuse poolt alustatut – kogus ja parandas leitud viise ning aitas kaasa nende levitamisele. Näit. lasi ta ühe lauluviiside raamatu Peetri kirikus pruukimise (kasutamise) tarvis kinni aheldada, et raamat kaotsi ei läheks.

Gregorius oskas ka helisid oktavitesse järjestada.

Gregorius juhtis ka läänekiriku ühendamispoliitikat, mille käigus ta ühtlustas ja uuendas liturgilisi tekste ja võttis kasutusele uue liturgia. Tema poolt uuendatud liturgilised tekstid said lääne kirikulaulu aluseks – Gregooriuse laulu aluseks.

Gregorius Suur ei olnud muusik ega otseselt seotud laulmisega, vaid kirikulaulu koguja, arendaja ja propageerija. Tegemist oli vaimuliku laulu arenguga.

Pärast Ambrosiust ja Gregorius Suurt jäi kirikumuusika tükiks ajaks soiku, mis andis võimaluse ja tõuke ilmaliku laulu tekkeks.
Gregooriuse laul levis sajandeid suulisel teel. Säilinud vanim noodikiri on pärit 8. – 9. sajandist.

Liturgia ja kristlik kirikulaul

Liturgia on jumalateenistuse läbiviimise kord.

Lääne kirik ei tundnud I aastatuhandel ühtset liturgiat. Selle põhjuseks oli see, et Euroopa muusikakultuur oli sel ajal suuline ning puudus ühtne ja ühetähenduslik noodikiri. Nii ühtse noodikirja areng kui ka ühtse liturgia väljakujunemine võttis aega veel mitu sajandit.

Kristlik kirikulaul on seotud kahte liiki liturgiaga:

  1. officium e. tunnipalvus – lihtne, tavaliselt ilma erilite rituaalideta palvus, peetaks 8 korda päevas, peamiselt kloostrites
  2. missa – igapäevane peamine jumalateenistus, koosneb kahest osast:
  • eelmissa, kuhu kuuluvad sissejuhatavad palved ja sõnaliturgia
  • peamissa, mille keskpunktiks on altarirituaal ja armulaud

Mõlemas missas on tekste, mis jäävad alati samaks. Muutumatuid tekste nim. ordinaariumiks.
Igal päeval vastavalt kiriku kalendrile muutuvaid osi nim. propriumiks.

Missa – katoliku jumalateenistuse põhivorm

Missa ordinaariumi osad, millest koosnevad ka tänapäeval kontsertilaval esitatavad missad, on:
I Kyrie eleison – Issand halasta
II Gloria in excelsis Deo – au (au olgu jumal kõrgel)
III Credo in unum Deum – usun (mina usun ühte jumalat)
IV Sanctus/Benedictus – püha/kiidetud olgu
V Agnus dei – Jumala tall

Missa viiendas osas loetakse “Meie Isa palve” (Pater noster)

Missa – tsükliline kooriteos

Hiljem kujunes välja ka iseseisev muusikaline missa kui tsükliline kooriteos:

  • mida esitatakse a´cappella või instrumentaalsaatega
  • võib sisaldada ka soolo- ja ansamblisolisti
  • tekst on enamasti ladinakeelne
  • 5 põhiosa on ordinaariumiga samad
  • uuemal ajal esitatakse muusikalisi missasid eraldi kontserdina

Keskaegsed muusikalise missa kirjutajad olid:
Dufai, Desprez, Palestrina.

Hilisemad missameistrid on ka J.S.Bach, Mozart, Beethoven, Schubert, Liszt jne.

Reekviem on leinamissa, katoliku kiriku jumalateenistus, mida peetakse surnute mälestamiseks. Nii nagu missa, kujunes ka reekviem välja liturgilistest lauludest muusikaliseks suurteoseks ning sai hiljem kontsertžanriks. Reekviemi esitab koor ja kaasategevad võivad olla ka solistid, orkester ja orel. Ta koosneb kindlaks kujunenud ladinakeelse tekstiga lauludest, kuid teos ei sisalda kõiki neid osi.

Reekviemi laulud langevad kokku missa omadega, ära jäävad Gloria ja Credo.

Reekviemi laulud:
1) Requiem aeternam-reekviemi avalaul,mis annab zanrile nimetuse.
2) Dies irae-viimsepäevakohus ja maailmalõpp.Tekst loodi katkuepideemia ajal.
3) Confutatis-kirjeldab patuste hirme ja piinaseid.
4) Lacrimosa-annab edasi kurbust ja hingevalu.

Gregooriuse koraal (laul)

Keskajal tekkis gregooriuse laul e. gregooriuse koraal.

Gregooriuse laul on:

  • roomakatoliku kiriku ühehäälne saateta a´cappella liturgiline laul
  • laulu tekstid on tavaliselt ladinakeelsed
  • retsitatiivne
  • puudub perioodiline taktikorraldus e. taktimõõt
  • rütm lähtus tekstist
  • kasutatakse enamasti proosatekste või väga vahelduva värsiga vabavärssi koraali esitajaks võis olla üksik vaimulik, koorisolist, lauljate grupp või ka koor

Nimetus tuleneb paavst Gregorius I järgi, kes kogus ja süstematiseeris liturgilisi viise.

 

Gregooriuse koraali meloodiad moodustasid keskaegse mitmehäälse muusika aluse.

Gregooriuse laul on üldnimetus, mille alla mahub palju erinevaid esitusstiile, žanre ja lauluvorme:

  • retsideerimine – palvete ja pühakirjalõikude esitamine ühel noodil lauldes
  • psalmoodia – psalmitekstide laulmine
  • antifoon – refrääniliselt korduv vastulaul
  • hümn – stroofilise värsstekstiga laul Sekvents – üks enam levinud vaimuliku laulu vorm, eeskujuks rahvalikud tantsulaulud; tekstid pühendatud kiriku või kloostri kaitsepühakule, mistõttu esinevad paikkondlikud erinevused
  • reponsoorium – algselt koorirefrääniga soololaul, ekstaatiline, improvisatsiooniline, pikkade kaunistustega

Liturgiline draama ja müsteerium

Liturgiline draama on teatraalne stseen jumalateenistuses, kus kanti lauldes ette selle püha (kirikupüha) juurde kuuluv ja poeetiliselt töödeldud piiblilõik.

Arenes liturgilistele tekstidele lisatud troopidest ja sekventsiluulest. Olid populaarsed veel renessanssi ajal.

Keskaja lõpul kujunes liturgilisest draamast väljaspool kirikut etendatud müsteeriumid.

Müsteerium on piibliaineline etendus keskajast, kus vahelduvad kõnes esitatud osad muusikas esitatud osadega.

 

Ilmalik muusika keskajal

Keskaegsest ilmalikust laulust on vähem informatsiooni kui vaimulikust laulust, sest ilmalik laul oli väga pikka aega suuline (levis suust suhu) ja esines väljaspool kirikut.Esimesed ilmalike laulutekstide kirjapanijad olid goljaarid e. vagandid, kelleks olid aktiivsed noored (üliõpilased) ja teenistuseta vaimulikud.Suurim vagandilaulude kogu on “Carmina Burana” (Beuerni laulud) 13. saj.-st ja leitud Baierist ühest kloostrist.Kõige enam on säilinud rüütlilaule, mis kõlasid õukondades.

 

Rändlaulikud ja rüütlilaul
Mil ilmalik laul oli kaua suuline ja esines peamiselt rahvalauluna on need tihedalt seotud ränd- ja rüütellaulikutega, kes olid keskaja külades ja lossides rõõmutoojaks. Ränd- ja rüütellaulikute elulähedases kunstis põimus muusika sõnakunsti, näitlemise, tantsu, nalja kui ka aeroobika ja tsirkusetrikkidega.

Rändlaulikuid nimetati väga erinevate nimedega. Näiteks: huglaarid, žanglöörid, spielmannid jpm. Kirikutegelased kiusasid rändlaulikuid taga, sest nende elurõõmus kunst ei sobinud kokku kristlike ideedega.

Rändlaulikute temaatika oli väga lai. Lauldi kõigest.

  1. sajandil lõi õitsele rüütlilaulikute kunst, mis esindas ilusa, peene elu kultust.

Rüütlilaul e. keskaegne õukondlik luule.

  • Teadaolevalt sai rüütlilaul alguse Lõuna-Prantsusmaal 11. saj. lõpul
  • Tuntuim kangelaslaul on Rolandi laul 11. saj. lõpust
  • Kangelaslaulud olid pikad, eepilised poeemid.

Rüütlilaulude peamiseks teemaks on:

  • armastus
  • kangelased
  • Neitsi Maarja teema

Rüütlilaulus on muusika ja luule lahutamatud, mida näitas ka see, et kõik luuletajad olid ühtaegu ka laulikud.

Tuntumad rüütlilaulikud on:

  • 12. saj. trubaduur – Bernart de Ventadorn
  • 13. saj. truväär – Adam de la Halle
  • Minnesinger – Walther von der Vogelweide

Kangelaslaulude peateemaks oli eepiline jutustus müütiliste kangelaste vägitegudest, mis oli kohati seotud armastusega.

Erinevalt rändlaulikuist, olid rüütlilaulikud erinevast seisusest ja vastavalt sellele nimetati neid eri piirkondades erinevalt:

  • trubaduurid – Lõuna-Prantsusmaal
  • truväärid – Põhja-Prantsusmaal
  • minnesingerid – Saksamaal

Ränd- ja rüütlilaulikute ühiseks jooneks oli nende koondumine vennaskondadeks.

Mitmehäälne muusika
Mitmehäälsuse teke on seotud (kiriku)kooridega. Vihjeid mitmehäälsusele esineb juba 7. sajandist säilinud ürikutes, kuid esimesed tänapäevani jõudnud noodinäited pärinevad 9. sajandist.

Oletatakse, et mitmehäälse vaimuliku koorilaulu tekkeks andis tõuke nii oreli levik kui Briti saarte mitmehäälne rahvamuusika.

Oreliga on seotud ka mitmehäälsete vaimulike laulude nimetus.

Organum

Esimene mitmehäälse kirikulaulu tüüp tekkis 10. saj. ja seda nim. organumiks (saatehäälte kaasalaulmine gregooriuse koraalile).

Kuni 12. sajandini olid organumid kahehäälsed laulud, mille ülemiseks hääleks oli gregooriuse koraal.

Organume oli kolme tüüpi:

1) paralleelorganum, kus hääled liiguvad paralleelselt
2) vaba organum, kus hääled liiguvad vabalt (häältes erinev rütm, vastupidine liikumine jms)
3) kaunistatud organum

Organumid olid polüfoonilised.

Motett

Umbes 12.-13. saj. vahetusel tekkis olulise mitmehäälsuse vormina organumi kõrvale motett, mis oli oli algselt kirikumuusika žanr, kus iga hääl laulis erinevat vaimulikku luuleteksti.

Peagi motett täiustus ning selles võis olla:

  • häälte rütm erinev
  • erinevate sõnadega tekst erinevas häältes
  • häälte tekstid võisid olla erinevates keeltes ja erineva sisuga (vaimuliku ja ilmaliku sisuga tekst).

Sellist “organumi” hakati looma ja laulma ka väljaspool kirikut ja sai uue nimetuse – motett.

Motett kujunes omapäraseks mitmehäälseks lauluks. Sageli esines motetis selliseid kohti, kus kaks häält teineteist kajana jäljendasid. Motetil oli suur tulevik. Neid kirjutati ja lauldi edukalt 18. sajandini.

Motett ei jäänud kahehäälseks, vaid arenes kolmehäälseks. Kolmandal häälel olid omad sõnad. Juhtus ka nii, et motetiks ühinesid kergemeelne armulaul, rahva tantsulaul ja koraal. Sageli kujutasid motetid endast ilmalikku mitmehäälset laulu.

Populaarseks seltskonnalauluks kujunes nn. naljamotett.

Motett tõi rahvalikud lauluviisid ka kirikusse, mis põhjustas katoliku kiriku võitluse moteti vastu ja 13. sajandi lõpul tõrjuti motett kirikust välja “kompositsiooni keerukuse tõttu”. Seega oli motett lakanud täitmast liturgilise laulu põhiülesannet – kanda liturgilist teksti.

  1. saj tuli motett kirikusse tagasi.

Motett ei jäänud ka ainult kolmehäälseks, vaid 15.-16. saj. loodi isegi selliseid motette, mille hääli oli üle poolesaja.

Motetist kujunes keskaja muusika lemmikžanr.

Noodikirja areng

  1. saj. Franki suurriigi kujunemisel tekkis vajadus ühtlustada liturgilist laulu riigi territooriumil, sest liturgilisi laule oli väga palju ja erinevaid, mis koormas lauljate mälu. Vajati viisi, et olulised laulud kirja panna.

Esimesed märgid meloodia kirjapanekuks olid neumad, mis tulid kasutusele alles 7. saj., kuid valdavalt kasutati 8. – 9. sajandil. Neumasid märgiti punktikeste ja tingmärkidega teksti kohale. Tekstikirja abil võis vanu viise meelde tuletada. Noodikõrgust ei olnud neumade abil veel võimalik täpselt fikseerida, sest neumade abil tähistat rütmi ja meloodia liikumise suunda.

Esimene noodijoon tuli kasutusele 10. saj., see oli punane ja määras kindlaks FA-noodi, kuid üsna pea oli noodijoonte arv väga erinev (1-10) ja seega üsna raske viisist selgust saada, sest kasutati ka palju nn. kobarneumasid. Heli kõrgusi märkisid ainult noodijooned.

  1. saj. jõuti 4 noodijooneni, mis olid värvilised. Seoses mitmehäälsuse tekkimisega tekkis uus süsteem, kus neumasid hakati kirjutama noodijoontele ja heli kõrgusi märkisid nii noodijooned kui nende joonte vahed.
  2. saj. loobuti neumadest ja iga noodimärk tähistas üht helikõrgust.
  3. saj. esineb esmakordselt 5-jooneline noodijoonestik, kuid notatsiooni areng ei olnud veel lõpusirgel. Hiljem hakati ka abijooni kasutama.

Tänapäevast noodikirja hakati kasutama 15. sajandil: taktijooned, noodid nii seest tühjad kui täis, noodisabad jne.

Keskaegsed neumad

Helilaadid keskaegses muusikas

Keskajal võeti kasutusele Vana-Kreeka muusikas kasutatud helilaadid, kuid keskajal helilaadide arv kasvas kaheksani. Nendest neli olid põhihelilaadid ja neli kõrvalhelilaadid.

Keskaja põhihelilaadideks olid:
1) dooria – ehitati üles RE astmelt e. D-st
2) früügia – ehitati üles MI astmelt e. E-st
3) lüüdia – ehitati üles FA astmelt e. F-st
4) miksolüüdia – ehitati üles SOL astmelt e. G-st

Igal helilaadil on kaks tugiheli:

1 – finalis e. toonika
2 – tenor e. dominant

  1. saj. rahvuslikus muusikas kujunesid välja tänapäeval kasutusel olevad mažoor ja minoor helilaad.

 

Pillid

Keskajal lauldi enamasti Araabia päritolu pillide – fiidel, rebekk, harf, põikflööt, käsitrumm, tamburiin – saatel, kuid keskajal said tuule tiibadesse mitmed tänapäeval tuntud ja armastatud muusikainstrumendid: orel, flööt, viiul.
Heliloojad

Esimesed nimepidi tuntud heliloojad lääne muusikaloos on Leonius ja Perotinus.

Keskaegne koolisüsteem

Keskajal kujunes välja kooli korraldus tänapäevases tähenduses: tekkisid kloostrikoolid, ülikoolid ja konservatooriumid. Tähtis roll oli kloostritel, sest kloostrikantorid olid muusikahariduse juhid.

Keskaegne koolisüsteem koosnes kahest õppeainete tsüklist, mis koondasid endasse nn. 7 vaba kunsti (artes liberales).

  • Esimene tsükkel e. trivium oli suunatud loogilisele mõtlemisele ja arutluskunstile. Esimese tsükli õppeained olid: grammatika, dialektika, retoorika
  • Teine tsükkel e. quadrivium oli suunatud loodusteaduste tundmisele. Siia tsüklisse kuulusid: aritmeetika, geomeetria, astronoomia, muusika. Muusika oli selle tsükli kõige kõrgem ja olulisem, sest muusikas pidid leidma üldistuse kõik loodusteadused.

 

TEST:

Harjutus 1

Harjutus 2

Harjutus 3

Loe lisaks:

Keskaeg