Aluspõhja maavarad

Maavarad on maapõuerikkused, mida saab kasutada majanduslikuks otstarbeks. Eesti ala vanimates kivimites asub kambriumi sinisavi (loe pikemalt: savi), mida kasutatakse tsemendi (Kunda) ja keraamika (Aseri) tootmiseks ning ehituses. Kambriumi kivimikihtidest saab Põhja- ja Kesk-Eesti oma joogivee.

Värskas ja Häädemeestel leidub mineraalvett umbes 470 m sügavusel.

Harju ja Viru lavamaal asuvad ordoviitsiumi lubjakivis sisaldavad kukersiiti ehk põlevkivi, mis on meie tähtsaim maavara. Nimetus tuleneb Kukruse külast, kaevandus rajati 1916.a.

Parimad kaevandamise alad asuvad Kukruse ja Jõhvi vahel.

Kuni 1940. aastani kasutati põlevkivi keemiatoodete sh bensiini tootmiseks. Praegu kulub enamus põlevkivist elektrienergia tootmiseks, mis saastab loodust tuhamägedega.

Balti SEJ

Kaevandamisega seostub suur keskkonnakahju, veereostus,   ja aherainekuhjad (Alutaguse_madalik). Eesti põhja- ja lääneosas asuvad head ehitusliku paekivi varud, näiteks Vasalemmas, Ungrus, Kalanas, Kaarmas.

Marmorist Vasalemma loss

Devoni asjastu liivakive saab kasutada klaasi tootmiseks ja teedeehituseks, savisid keraamiliste plaatide valmistamiseks. Piusa koopad on kaitse all, sest siin asub Baltimaade suurim nahkhiirte talvitusala.

Pinnakatte maavarad on kuhjunud kvaternaaris: kruus, liiv, viirsavi. Suurim karjäär asub Pannjärvel.

Suured on turbavarud, tootma peab keskkonda säästvalt, et säiliks põhjaveetase ja peenturvas ei reostaks veekogusid. Mere- ja järvemuda saab kasutada sanatooriumides raviotstarbel. Haapsalu alates aastast 1838, Saaremaal 1824 (Mudaravi) ja ka Värskas.