Muusika üleskirjutamiseks kasutatakse muusikalist märgisüsteemi, mida nimetatakse noodikirjaks.
Noodikirja põhielemendid on noodijoonestik, noodivõtmed ja noodid.
Nootide ülesmärkimiseks e noteerimiseks kasutatakse noodijoonestikku.
Esimene noodijoon tuli kasutusele X sajandil. See oli punane ja määras kindlaks FA- noodi.
XI sajandil jõuti nelja noodijooneni, mis olid värvilised.
Tänapäeval kasutusel olev noodijoonestik võeti kasutusele XIV sajandil. See koosneb viiest joonest ja nende vahel olevast neljast joonevahest. Nii jooni kui vahesid loendatakse alt üles.
Asukohast sõltuvalt võivad noodid asetseda joonestikul vastavalt (vt allolevat noodinäidet):
- näide nr.1 – joonel (1.joonel)
- näide nr.2 – vahes (2.vahes)
- näide nr.3 – alumise e 1. joone all
- näide nr.4 – ülemise e 5. joone kohal
