Rahvusvahelised lepped maailmamere ja selle elustiku kasutamisel

11. klass > Geograafia > 3. kursus: Loodusvarad

Rahvusvahelised organisatsioonid NAFO – Loode-Atlandi Kalandusorganisatsioon reguleerivad ning kontrollivad püügipiirkondi ja püügikvoote. NEAFC – Kirde-Atlandi Kalanduskomisjon reguleerib mereahvena ja makrelli väljapüüki, kehtestab kvoote merilutsule, moivale. IBSFC – Rahvusvaheline Läänemere Kalanduskomisjon piirab kilu ja tursa ning lõhe püügimahtu, räime püüki Liivi lahes. Kehtestatakse nõudeid püünistele, kalade alammõõtudele, mõnedele liikidele ka püügikeeld ja reeglid territoriaalvetes toimuvale kalapüügile.

Genfi konventsioon kehtib alates 1958.a., territoriaalvetes (3 meremiili) on kalapüügiõigus ainult kaldariigil (leo lisaks: Geneva Conventions). ÜRO laiendas mereõiguse konventsiooniga seda ala 12 meremiilini 1982.a. Praegu on võimalik kehtestada majandusvöönd, mis võib kaldast ulatuda kuni 200 meremiilini ehk 370 km. See on kasulik kalavarude säilimiseks, sest iga riik saab ise kehtestada väljapüügimahud kalaliikide kaupa.

1986.aastal keelas Rahvusvaheline Vaalapüügikomisjon – IWC vaalade tööndusliku küttimise, ainult teaduslikel eesmärkidel võib seda teha. Jaapan ja Norra siiski kütivad vaalu põhjendades seda toitumistraditsioonidega ja sellega, et vaalad söövad palju kala. Vaalade kaitseks on loodud kaks kaitseala India ookeanis ja Antarktika ümbruses.