Kõige tüüpilisemaks (muutumatu) kiirendusega liikumise näiteks on kehade vaba langemine.
Juba XVII sajandil tõestas Galileo Galilei, et kõik kehad, kui neid miski ei takista, langevad maapinna (täpsemalt küll Maa keskpunkti) poole sõltumata nende massist või kujust ühesuguse kiirendusega 9,81 m/s2. Seda kiirendust nimetataksegi vaba langemise kiirenduseks.
See tähendab, et vaba langemise kirjeldamisel tuleb kiirendusega liikuva keha valemites võtta kiirenduse väärtuseks vaba langemise kiirendus, mis on suunatud vertikaalselt alla.
Tavatingimustes ei saa kehade Maapinna poole kukkumist lugeda vaba langemiseks, sest kehad kukuvad atmosfääris ning neile mõjub nende kujust ja kiirusest sõltuv õhutakistus. Seega on vaba langemine rangelt võimalik ainult vaakumis.
(siia võiks tekkida video või animatsioon, mis näitab, et kõik kehad langevad vaakumis maapinna poole ühte moodi)
