10. klass, 11. klass, 12. klassEesti keel

Korras keel, sobiv stiil, selge sõnum. Gümnaasiumi stilistikaõpik

Sisukord

1.1. Rollid ja stsenaariumid

Selleks et valida sobiv suhtlusstrateegia, tuleb olukorda mitmest küljest lähemalt vaadata.

Kellega me suhtleme?
Kellena me suhtleme?
Millest me räägime?
Miks me suhtleme?
Kui palju meie isikut ja isiklikku keelekasutust võib selles olukorras välja paista?

Soovi, et keegi lähemale tuleks, võib väljendada väga erinevalt: „Marss siia!”, „Palun, kas astuksite ehk sammukese edasi?” või „Tule-tule tada juurde, tee tipa-tapa!”.

Ilmselgelt on nendes lausetes peale sõnumi otsese sisu veel märke kõneleja ja kõnetatu suhetest, olukorra ametlikkusest või mitteametlikkusest. Kõnelejad on valinud rolli, teevad teatud oletusi kõnetatu kohta ja järgivad oma ettekujutust, kuidas suhtlusolukorras käituda. Kõigi olukordade kohta pole meil kohe teadmisi või kogemusi võtta, nii on väljendusvahendite valik seotud suurte kõhklustega. Kuidas pidada aktusel kõnet? Kuidas käituda tööintervjuul? Mida kirjutada ajalehele kriitikavastuseks? Kuidas ikkagi kindel olla, et uurimistöö on piisavalt teaduskeelne?

Rollid ja stsenaariumid ei ole sugugi vaid suulisele suhtlemisele omased. USA infodisaini asjatundja Karen Schriver soovitab ka mitmesugused riiklikud ja omavalitsuse dokumendid üles ehitada nii, et lugejal oleks algusest peale selge pilt, kellena ta neid loeb ja kuidas käituma peab. Näiteks tegi ta oma parandusettepanekud USA maksuametile eraisiku tulumaksudeklaratsiooni sõnastuse ja kujunduse asjus.

Algvariandil oli lahter „Presidendivalimiste kampaania. Tähelepanu! Lahtrisse „Jah” ristikese tegemine ei muuda ega vähenda teie makse ega vähenda tagasimakset. Kas teie või teie abikaasa, kui esitate ühise deklaratsiooni, soovite, et kolm dollarit läheks sellesse fondi?” Karen Schriver leidis, et tähtis, lugejat tegutsema ajendav lause on alles pärast pikka ja keerulist sissejuhatust. Praegune variant deklaratsioonil on selline: „Presidendivalimiste kampaania. Tehke kastikesse rist, kui kas teie või teie abikaasa, kui esitate ühisdeklaratsiooni, soovib sellesse fondi anda kolm dollarit. Ristikese tegemine ei muuda teie maksu või maksutagastust.”

Kuidas toimida juhul, kui suhtluspartnerist suurt midagi ei tea? Nagu teaduses ikka, tuleb liikuda üldistuste poole. Seda, kuidas inimesed keelelise väljenduse abil oma suhtlemiseesmärke saavutavad, uurib pragmaatika1. Keelelise suhtlemise uuringutes lähtutakse sageli nüüdisaegse pragmaatika looja Herbert Paul Grice’i koostööpõhimõttest ja selle maksiimidest.

Vanema mehe mustvalge portreefoto.

Briti keeleteadlane Herbert Paul Grice on eelkõige tuntud oma uudse lähenemisega keelefilosoofias. Teda huvitas, miks inimesed üksteisest aru saavad, isegi kui millestki kõneldakse vihjamisi. Artiklis „Loogika ja vestlus” sõnastas ta pragmaatika ühe põhiideena vestlusmaksiimid, millel on oluline koht ka nüüdisaegsetes pragmaatikauuringutes.

Koostööpõhimõte tähendab, et suhtlemises tuleb anda infot õigel määral, õigel ajal ja õigel eesmärgil. Maksiimid täpsustavad seda. Lihtsustatult kõlavad need järgmiselt.

  1. Teavet peab olema just õiges koguses, ei liiga palju ega liiga vähe.
  2. Räägi tõtt: ära valeta, ja kui ei tea, mida öelda, ära parem ütlegi.
  3. Räägi asjast: püsi teema juures.
  4. Ole mõistetav: väldi ähmasust ja mitmetimõistetavust ning loba, ole korrektne.

Maksiime absurdini viies jõuame aga olukorrani, kus näiteks arst teatab patsiendile: „Nihestus. Paneme kipsi.” Ei midagi ülearust ja täiesti tõsi, aga patsiendile oleks ehk oluline ka pisut inimlikku suhtlemist laadis „Ei ole midagi hullu, selliseid asju ikka juhtub, küll jälle jalule saate, aga ettevaatlik peab muidugi esialgu olema”. Teenindajale võib küll kähvata „Espresso!”, aga loomulikum on siiski öelda „Tere, palun üks espresso!”.

Rõõmsa ilmega naine.

Eestis on pragmaatikauuringutega tegelenud üldkeeleteaduse professor Renate Pajusalu. Vt viiteid Renate Pajusalu artiklitele käesoleva peatüki ülesandes nr 5 ja peatüki „1.4. Viisakusvormelid“ ülesandes nr 1.

Koostööpõhimõtte neljas maksiim ei saa kuidagi kehtida näiteks ilukirjanduses või ka päris tavalises sõprade vestluses. Kujundliku, poeetilise keele võlu ju selles peitubki, et mitmekihilises tekstis jagub tõlgendusvõimalusi igasuguse taustaga lugejate jaoks. Õige kummaline oleks aega veeta, vahetades lauseid „Võtsin ühe lonksu, selles klaasis on nüüd umbes 40 ml mahla vähem” ja „Need pilved praegu päikeseloojangul on nii Pantone PMS Warm Red”. Pigem olete kogenud rõõmu, mida pakub suhtlemisel vihjetest arusaamine. Need on ainult teie rühmale arusaadavad naljad, mis koostööprintsiibi järgi oleks mitmetimõistetavuse tõttu täiesti lubamatud.

Samuti jääb nende maksiimide pingsa järgimise puhul mängust välja viisakus. Eesti keeles kasutame kaudse palve jaoks tingivas kõneviisis küsimust. Kui küsime: „Palun, kas ma saaksin menüü?”, vastatakse muidugi: „Ikka saab!”, aga õnneks antakse ka menüü, mida tegelikult tahtsime. Otseselt ei puutu taksosõidul asjasse erakordselt vihmane suvi, kui tänav pole päris üle ujutatud ja peab ringi sõitma, aga leiame miskipärast siiski, et vaikus ka kahe võõra inimese vahel vajab täitmist, ja võtame jutuks selle, mis meile mõlemale kindlasti teada ja oluline on: „Ei tea, kas see vihm ükskord järele ka peaks jääma …”

E-suhtlus asjaajamisel peab olema võimalikult korrektne – ja see ei tähenda alati ainult keelekasutust. Viisakuse alla kuulub ka see, kui annate suhtlusel alati tagasisidet, et kirja kirjutaja ei peaks jääma teadmatusse, kas olete üldse kirja kätte saanud. E-kirja kirjutamise kohta vt veel peatükist 1.4. Viisakusvormelid.

Ometi on nende maksiimide järgimine mõnel puhul üsna oluline, eriti näiteks kirjalikes tarbetekstides. Jah, ka asjaliku küsimusega e-kirja võib isikupärasemaks muuta, aga mitte liialt. Õpetaja, kellele kirjas hüvastijätuks päikest ja jänkusid soovitakse, võib selle peale pisut hämmeldunult muiata, aga võib kirjutaja enda jaoks ära märkida kui mõtlematult käituva tüübi. Kui palve on oluline, aga teema kuidagi piinlikuvõitu, siis selle keerulisse sõnapuntrasse mässimine ei tee asja kummagi suhtluspoole jaoks lihtsamaks.

Niisiis tuleb oma suhtlemiskäitumist järjepidevalt analüüsida. Millistel puhkudel jääda konventsioonide ja printsiipide piiridesse, millal aga olla vaba ja loov? Rusikareegel võiks olla selline: mida vähem tuttav on suhtluspartner, mida asjalikum ja vähem tuntud suhtlusolukord, seda kindlamini tuleb jääda koostööpõhimõtte maksiimide, üldkeele sõnavara ja neutraalse ehk tarbestiili juurde.

Ülesandeid

  1. Kirjelda olukordi ja nende osalisi, milles kedagi kutsutakse lähemale sõnadega „Marss siia!”, „Palun, kas astuksite ehk sammukese edasi?”, „Tule-tule tada juurde, tee tipa-tapa!”.
  2. Kirjelda oma elu suhtlejana: koosta kirjalik ülevaade, kellena (õpilane, klient, laps, sõber) ja mis olukordades toimid. Käsitle järgmisi aspekte: mida teed suuliselt, mida kirjalikult? Kui palju pead suhtlema täiesti võõraste inimestega? Mis eesmärgil nendega suhtled?
  3. Kuidas kirjeldaksid oma võrguvestlusi? Kas soovid pigem vahetada teavet või hoida sõpradega kontakti?
  4. Meenuta olukorda, kui sa ei teadnud, kuidas rääkida või kirjutada. Kes olid selles olukorras teised osalised ja mis oli suhtluseesmärk?
QR-kood.
  1. Loe ajakirjast Oma Keel läbi Renate Pajusalu artikkel „Lingvistiline pragmaatika ehk mida kõike inimene oma keelega teha võib”. Selles kirjeldatakse situatsioone, kus inimesed meelega koostööpõhimõtte maksiime rikuvad. Kas ka sinul on seda ette tulnud?

Mõisted

  • Lingvistiline pragmaatika on keeleteaduse haru, mis tegeleb keeleliste tähenduste väljendamise ja mõistmisega eri olukordades. Uurides pööratakse tähelepanu sellele, kes, kus, miks ja millal midagi ütles või kirjutas ja kuidas öeldust aru saadi.