10. klass, 11. klass, 12. klassEesti keel

Korras keel, sobiv stiil, selge sõnum. Gümnaasiumi stilistikaõpik

Sisukord

1.2. Viisakus

Läbi aja on inimühiskonna toimimist juhtinud kuldreegel, mille meile tuntuim variant on „Ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse”. Positiivseks pööratuna kõlaks see nii: „Tee teistele seda, mida sooviksid, et sulle tehtaks.” Nõndanimetatud vastastikususe printsiip ongi üksteise viisaka kohtlemise ja koostöö alus.

Kaks värvifotot. Vasakul rõõmsameelne prillidega naine. Paremal naeratav prillidega mees.
Keeleteadlased Penelope Brown ja Stephen C. Levinson. Mõlemad töötavad Hollandis Max Plancki psühholingvistika instituudis (Max Planck Institute for Psycholinguistics).

Viisakuse väljendamist keelevahenditega uurib pragmaatika. Enim toetutakse uuringutes Penelope Browni ja Stephen Levinsoni viisakuse teooriale, mille järgi on igal inimesel suheldes kaks nägu: positiivne ja negatiivne. Näo defineerivad Brown ja Levinson kui kuvandi iseenesest, mida iga täiskasvanu soovib säilitada. Positiivne nägu on see, kui soovime, et meid isiksusena aktsepteeritaks ja hinnataks. Negatiivne nägu on meie soov toimida vabana teiste kontrollist või sunnist, omapäi. Browni ja Levinsoni väitel on tegu universaalidega, st jälgi sellisest mõttelaadist leiab kogu maailmast. Ka eesti keeles on ütlusi nagu „Egas külas kõlba oma tigedat nägu näidata” või „head nägu tegema”.

Eri situatsioonides on selle näo säilitamine ohus ja seetõttu tuleb appi viisakus. Näiteks kui kelleltki midagi palume, peame arvestama näo kaotusega mõlemal poolel: meie kui abivajajad näitame end nõrga ja saamatuna (positiivse näo kaotus), võimalik abistaja peab aga oma tegemistes nüüd arvestama kellegi teise olukorraga (negatiivse näo kaotus). Pole siis ime, et abi palumine on üks raskemaid suhtlusülesandeid. Brown ja Levinson on sellisel puhul täheldanud kolmeetapilist asjade käiku: ettevalmistus (asjaolude selgitamine, pehmendatud palve, oma tähtsuse vähendamine), fookustamine (oma olukorra täpsustamine, teise poole tähtsuse rõhutamine) ja lõppfaas (tänu, lubadused jms). Küllap on kõigile tuttav kaugelt algav jutt, nagu „Sa nüüd kindlasti hakkad mind vihkama, aga ma jätsin jälle võtme koju, palun tule tee uks lahti”, „Ega ei ole kellelgi äkki juhuslikult ühte akulaadijat üle?”, „Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et mu läpakas viskas lusika nurka ja muidugi ei saa sealt enam meie ühise esitluse materjali kätte”.

Vormeliga „et kõik ausalt ära rääkida” alustab kirjanik Jaan Rannap kõiki oma Agu Sihvka lugusid. Koolipoiss Agu Sihvka satub oma sõpradega alati olukordadesse, mis lõppevad suure pahandusega. Iga lugu on koostatud kui Agu Sihvka üksikasjalik seletuskiri sellest, mis tegelikult juhtus, kusjuures loo tagajärg selgub alati lõpus.

Kuigi Agu Sihvka ja tema sõprade teod päädivad sekeldustega, peab lugeja tema seletuskirja põhjal mõistma, et poistel olid alati parimad kavatsused.