20. sajandi jagamisel lühemateks perioodideks toetutakse tavaliselt kahele seda sajandit tükeldanud maailmasõjale. Selline jaotus näeb lühidalt välja järgmine:

• I maailmasõja eelsed aastad (mis kuuluvad kokku 19. sajandi lõpukümnenditega ja mida iseloomustab kiire areng ning majanduslik edu peaaegu kogu maailmas; Prantsusmaal ja Belgias nimetatakse seda ka kuldseks ajaks, Belle Époque);
• sõja-aastad;
• maailmasõdade-vaheline periood (mille ülemaailmne majanduskriis jaotab omakorda kaheks, 1920. ja 1930. aastateks);
• taas sõja-aastad ning
• II maailmasõja järgne maailm.

Viimast, rohkem kui poole sajandi pikkust ajajärku võib edasi tükeldada; kõige üldisem ja tavalisem on eristada kahepooluselise maailma ehk külma sõja ajajärku (1946. aastast kuni NSV Liidu lagunemiseni 1991. aastal) ning külma sõja järgset mitmepooluselise maailma ajajärku.

Kultuurilooline periodiseering oleks mõnevõrra erinev. Sajandi alguskümnendeil algas viktoriaanliku maailma – ülima kombekuse ja spetsiifiliste iluideaalide ajastu – lagunemine. I maailmasõjaga jäeti viktoriaanlik maailm lõplikult seljataha. Sajandivahetuse otsiv ja paljusid -isme sünnitanud meelsus jätkus ka 1920. aastatel, kuid mõnevõrra teistsuguses meeleolus. Sõda oli osutunud ootamatult pikaks, veriseks ja inetuks. „Ilusate“ ja ülevate sõdade aeg oli läbi, moodsa sõja sümboliteks said porine kaitsekraav ja gaasimask. Nende rusuvate mälestuste kompensatsiooniks kujunesid 1920. aastad silmatorkavalt lõbujanuliseks ja neid on nimetatud ka kergemeelseks.

1930. aastatel, pärast ülemaailmse majanduskriisi lõppu, näis, et ees ootab majanduslikult edukas ja poliitiliselt stabiilne ajajärk. Kunstikeel muutus helgemaks, kultuuriellu sugenes ebamäärast minevikuihalust. Nii näiteks levis Euroopa riikides, eriti Saksamaal, uuspaganlus, mille üheks ilminguks oli ka Eesti taarausk.

Nõukogude Liidus 1917. aastal alanud kommunistlik eksperiment oli samuti mõnes mõttes tagasipöördumine minevikku. Vana ühiskonda hävitades deklareerisid selle läbiviijad küll täielikku uudsust, uue inimese ja uute väärtusnormide loomist, kuid paiskasid Venemaa tegelikult tagasi arhailise, patriarhaalse ja kohati orjandusliku või pärisorjusliku elukorralduse juurde. Orjusest võib rääkida seoses vangilaagrite, samuti sunnismaisusel põhineva kolhoosikorraga. Kuid kõik see toimus siiski progressi loosungi all.

Modernism jõudis 1930. aastatel uude faasi, aina jõulisemalt tõusis esile juba 1920. aastatel alguse saanud funktsionalistlik arhitektuur. Maailmamajandus oli taas tõusuteel, kuid selle üheks põhjuseks oli suurriikide valmistumine uueks suureks sõjaks.

Mida rohkem möödub aega II maailmasõjast, seda enam kogub toetajaid seisukoht, et see oli I maailmasõja teine vaatus, st tegemist oli mõnes mõttes ühe suure maailmasõjaga, mis viidi läbi kahes etapis.

II maailmasõja järel kestis sõjaeelne mood ja esteetika veel umbes kümmekond aastat. 1950. aastate teisel poolel jõudsid arenenumad lääneriigid heaoluühiskonnani. Lääne ja tegelikult kogu maailma kultuuriloos algas pööre, mille kõrgajaks olid 1960. aastad. Seda iseloomustas vaimustus tehnika ja teaduse edusammudest, religiooni ja paljude teiste seniste väärtuste hülgamine noore põlvkonna poolt, üldine optimism ja lootus sõdadeta ning majanduslikult edukasse tulevikku. Samas ei kadunud hirm üldise tuumasõja puhkemise ees.

1970. aastatel sai eufooria läbi, maad võttis äraootav hoiak, koguni pettumus. Keskseks eesmärgiks tõusis tarbimine. See jätkus 1980. aastate teise pooleni, mil maailm hakkas taas muutuma. Nõukogude Liidu ja kogu sotsialismileeri kokkuvarisemine 1980.–1990. aastate vahetusel tekitas uue optimismipuhangu – näis, et demokraatia on maailmas lõplikult ja pöördumatult võitnud. Käsikäes tohutute edusammudega infotehnoloogias jätkus see meelsus veel 1990. aastatel, et anda 21. sajandi alguses maad ettevaatlikumatele meeleoludele.

Sümboolseks tõehetkeks kujunes 11. septembri 2001. aasta rünnak Maailma Kaubanduskeskuse (WTC – World Trade Center) kaksiktornidele New Yorgis. Taas sai selgeks, et maailm ei ole kaugeltki valmis ja võib-olla ei saagi kunagi. Inimkonda ootavad ees ikka ja alati uued probleemid.