20. sajandi algust nimetatakse ka imperialismiajastuks. Impeeriume oli küll nähtud juba aastatuhandeid, kuid esimest korda jõuti olukorrani, kus lääne suurriigid olid enamuse osa maailmast omavahel ära jaganud. Veidi liialdatult öeldes koosnes maailm emamaadest Euroopas ja nende meretagustest kolooniatest. Suurim impeerium – „kus päike iial ei loojunud“ – oli Suurbritannial. Erandlikku maismaaimpeeriumi kujutas endast Venemaa, samuti Hiina, kuid viimane oli samal ajal pooleldi koloniaalses sõltuvuses lääneriikidest. Ainuke väljaspool lääne kultuuripiirkonda asuv arvestatav imperialistlik riik oli Jaapan, eriti pärast võitu Venemaa üle sajandi alguses.

20. sajandi maailma ajaloo leksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1999

Kultuurilises mõttes jagunes maailm lääne kultuuripiirkonnaks (Euroopa, Põhja-Ameerika, Austraalia ja Uus-Meremaa ning Lõuna-Aafrika), Aasiaks, Aafrikaks, Ladina-Ameerikaks ja pigem lääne kui Aasia juurde kuuluvaks Venemaaks.

I maailmasõda ja mitme impeeriumi lagunemine tõi kaardile hulga uusi riike (k.a Eesti) ning aitas Venemaal võimule enamlased, mõne aja pärast ka Itaalias fašistid ja Saksamaal natsionaalsotsialistid. Emamaade-kolooniate süsteemis muutus siiski vähe – oma kolooniad kaotas Saksamaa ja oluline oli ka Türgi (ehk Osmani) impeeriumi lagunemine, mis tähendas uute iseseisvate araabia maade teket senise pool-iseseisva Egiptuse kõrvale. Briti impeerium oli endiselt suurim, maailma võimsaimaks riigiks hakkasid aga tõusma Ameerika Ühendriigid.

II maailmasõda jagas maailma ümber hoopis teisiti – kaheks külma sõja leeriks, demokraatlikuks ja kommunistlikuks. Koloniaalimpeeriumid hakkasid kiiresti lagunema. Märgilise tähendusega oli India vabanemine Briti ülemvõimu alt 1947. aastal. 1960. aasta kujunes nn Aafrika aastaks – iseseisvuse saavutas koguni 17 endist kolooniat, millele järgnevail aastail ohtralt lisa tuli. Viimasena lagunesid 1970. aastatel Portugali ja Hispaania koloniaalimpeeriumid. Suurbritannia, Prantsusmaa, Holland, Ameerika Ühendriigid ja Hispaania on tänini säilitanud üksikud väiksemad meretagused territooriumid. Kokkuvõttes kujunes välja jaotus esimeseks maailmaks (arenenud lääneriigid), teiseks maailmaks (nn sotsialismileer) ja kolmandaks maailmaks (ülejäänud maailm, sh endised koloniaalmaad).

Teine oluline nihe pärast II maailmasõda oli araabia maade rikastumine ja lähenemine, nii et n-ö araabia maailm on muutunud iseseisvaks globaalseks teguriks (nafta, islam). Usu poolest kuuluvad selle juurde ka mittearaabia maad Iraan, Pakistan, Bangladesh, Türgi, Malaisia ja Indoneesia.

Eric Hobsbawm. Äärmuste ajastu. Lühike 20. sajand 1914–1991. Varrak, 2002.

Külma sõja perioodil loeti kaheks ainsaks superriigiks Ameerika Ühendriike ja NSV Liitu, viimase lagunemise järel on juhtivaks suurvõimuks jäänud Ameerika Ühendriigid. Kuna see võim ei tähenda kaugeltki maailmavalitsemist, nimetatakse praegust maailma ka mitmepooluseliseks. Näiteks on majanduses ja rahanduses juba Ameerika Ühendriikidele konkurentsi pakkumas Hiina, veel enam aga Kagu-Aasia tervikuna (lisaks Hiinale Jaapan, Lõuna-Korea jt). Euroopas on toimunud kiire integratsioon, mille tulemusel saab suurvõimuks, vähemalt majanduslikus mõttes, pidada ka Euroopa Liitu. Suur osa Aafrika riike vaevleb vaesuse ja halva valitsemise käes, silmatorkavat arenguhüpet ei ole sooritanud ka Ladina-Ameerika.