Eesti keele tähestikus on 23 tähte, koos kõigi võõrtähtedega 32 tähte. Nendest piisab, et moodustada kõik sõnad, mida me kasutame. Sõnadest omakorda moodustatakse lauseid, mille abil antakse edasi mõtteid. Sõnade vahel kasutatakse kirjavahemärke. Lause lõppu tähistab punkt, mõnikord ka hüüu- või küsimärk.

Matemaatika on ka nagu omamoodi keel, kus numbritest moodustatakse arve. Kirjavahemärkide asemel kasutatakse erinevaid tehtemärke ja nende abil saab moodustada avaldise, millel on tähendus.

Võtame näiteks lause „kevadel oli ühes klassis 24 õpilast, neist kaks kolisid suve jooksul teise linna ja sügisel tuli klassi juurde kolm uut õpilast“. Selle võib üles kirjutada arvavaldisena ja leida, kui palju õpilasi selles klassis nüüd on:

24 ‒ 2 + 3 = 25 (õpilast).

Vanasti olid igal maal oma numbrid, siis aga levis üle maailma sama numbrisüsteem, mis koosneb araabia numbritest. Selles süsteemis kasutatakse kümmet numbrit, mille abil saab moodustada lõpmatult palju erinevaid arve.

Seejuures kirjutatakse ja loetakse neid arve alati vasakult paremale, näiteks

21 (kakskümmend üks);

435 (nelisada kolmkümmend viis);

5712 (viis tuhat seitsesada kaksteist);

62 849 (kuuskümmend kaks tuhat kaheksasada nelikümmend üheksa).

Kahe numbri abil kirjutatud arvu nimetatakse kahekohaliseks arvuks, kolme numbri abil kirjutatud arvu kolmekohaliseks arvuks jne.

Kui me arvud järjestame, siis saame naturaalarvude jada:
0, 1, 2, 3, 4, …, 19, 20, 21, …, 124, 125, …, 999, 1000, …
Naturaalarvude jada on lõpmatu.

Saab koostada ka teisi jadasid, näiteks paarisarvude jada ja paaritute arvude jada.

Kodused ülesanded 1