Universum tähendab ladina keeles „kõiksust“ või „kõike mis üldse olemas on“. Väga pikka aega oletati, et Universum on homogeenne – see tähendab tähed ja galaktikad täidavad Universumis kõikides suundades ning kõikides mastaapides suhteliselt ühtlaselt.

XX sajandi keskel näitasid George Abell ja Fritz Zwicky, et galaktikad ei paikne sugugi ühtlaselt, vaid on koondunud parvedesse. Tekkis küsimus, et ka Universumis leidub galaktikaparvedest veelgi suuremaid struktuure – nii nimetatud superparvi.

Galaktikaparvede asetust analüüsides jõudis teadlaste rühm, mida juhtis Jaan Einasto ning kuhu kuulusid veel Mihkel Jõeveer ja Erik Tago järeldusele, et galaktikaparved asuvad ruumis ahelatena, mille vahele jäävad hiiglaslike mõõtmetega tühikud, mille läbimõõt ulatub sadadesse mega­par­se­kitesse (10⁶pc).

Universumi taolist ehitust on hakatud kutsuma kärgstruktuuriks – galaktikaparved moodustavad nagu vaha mesilase kärjekannudes seinad, mee rollis on aga peaaegu ideaalne vaakum – see tähendab seal ei ole aineosakesi, tähtedest ja galaktikatest rääkimata.