Kuulmiseks on inimesel kõrvad. Kuulmiseks nimetatakse helide tajumist kuulmiselundi abil, mis võimaldab eristada helilaineid nende sageduse ja amplituudi alusel ning kindlaks teha heliallika asukoht ja ka liikumine ruumis. Ruumilist kuulmist võimaldab kahe kõrva olemasolu. Väliskõrva moodustavad kõhrest koosnev ja nahaga ümbritsetud kõrvalest ning väline kuulmekäik. Kõrvalest püüab keskkonnast helilaineid ja koondab need kuulmekäiku. Inimesel puudub võime kõrvalestu heli suunas liigutada (nagu pajud teised imetajad).

Väline kuulmekäik on ca 2,5 cm pikkune toru, mis lõpeb õhukese trummikilega. Trummikile kaitseb keskkõrva liigse temperatuuri kõikumise ja mikroobide eest, olles vaheseinaks kuulmekäigu ja keskkõrva trummiõõne vahel. Trummikilele jõudnud helid panevad selle võnkuma. Trummikilelt levivad helilained keskkõrvas paiknevatele kuulmeluukestele.

Jalus on inimkeha pisim luu, umbes 3-millimeetrine. Vasar on trummikilega kokku kasvanud ning ühendatud alasiga. Alasi on omakorda seotud jalusega. Jalus toetub esikuakent katvale membraanile, mille taga algab sisekõrv. Kuulmeluukesed võimendavad helilaineid. Keskkõrvast algab neelu avanev kuulmetõri, mis võrdsustab keskkõrvas olevat rõhku välise õhurõhuga.

Sisekõrvas paiknev tigu on nimetuse saanud tänu teo kujule, see on luustunud spiraal. Teos on vedelikuga täidetud ja üksteisest membraaniga eraldatud kanalid. Alumisel membraanil on hulgaliselt mikroskoopiliste kiukestega ühendatud kuulmisrakke. Kuulmisrakkude kiud on erineva pikkusega. Teo tipuosas on need ligi kümme korda pikemad kui algusosas. Trummikilelt kanduvad helivõnked kuulmeluukeste kaudu edasi sisekõrva, pannes tigu täitva vedeliku võnkuma. Selle võnked ärritavad kuulmisrakke ning tekitavad närviimpulsse.

Kõrva ehitus