Magnetnõela omadust asetuda alati põhja-lõuna suunaliselt teatakse Euroopas juba vähemalt 12. sajandist (Hiinas veelgi kauem). Seega – Maad võib tema metallist tuuma tõttu käsitleda hiiglasliku magnetina.

Kompassiga põhja-lõuna suuna määramisel tuleb arvestada:

• inklinatsiooniga – so magnetnõel ei asetse kunagi (välja arvatud ekvaatoril) maapinna suhtes horisontaalselt, vaid on suunatud maapinna poole ning
• deklinatsiooniga – Maa geograafilised ja magnetilised poolused ei lange ühte, vaid on teineteise suhtes nihutatud.

Maa magnetvälja abil saab selgitada virmaliste (Aurora Borealis) teket – kosmosest, peamiselt Päikeselt tulevad laetud osakesed satuvad Maa magnetväljas “lõksu” ning nad suunatakse jõujooni mööda poolustele. Maa magnetväljas liikudes kiirgavad nad energiat, mida silm tajub valgusena.