Molekulaarjõud

Kui molekulid satuvad teineteisele piisavalt lähedale, hakkavad nende vahel mõjuma tõmbejõud. Tõmbejõudude tekkepõhjuseks on molekulide polaarsus – elektrilaengute ebaühtlane jaotumine molekulis.

Ehkki aatomid ja molekulid on tervikuna elektrilaenguta, on molekulides (ja aatomites) piirkondi, kus on ülekaalus elektronide negatiivne laeng, seetõttu peavad olema molekulides ka piirkonnad, kus on ülekaalus positiivne laeng.

Ilmekaim näide on veemolekul (joonisel) – kus hapnikuaatom (ioon) kannab endas negatiivset laengut, vesinikuaatomid (ioonid) aga positiivset.

Loomulikult hakkavad teineteise lähedusse sattunud erinimelised laengud tõmbuma, samanimelised aga tõukuvad – veemolekulide vahel moodustuvad vesiniksidemed. Taoliste sidemete olemasolu ongi vee eriliste keemiliste ja füüsikaliste omaduste põhjustajaks. Vesiniksidemed tekivad ka vesiniku ühendites koos lämmastiku (-NH) ja fluoriga (-FH).

Molekulide vahel mõjuvaid jõudusid nimetatakse ka nende avastaja Johannes Diderik van der Waals’i auks van der Waals’i jõududeks.

Vahemaad, millest suuremate kauguste korral molekulaarseid jõudusid ei teki – van der Waals’i jõudude mõjuraadius – on erinevate molekulide jaoks erinev, kuid jääb tavapäraselt suurusjärku sadakond pikomeetrit (1pm=10^-12m)