Rahvastikupoliitika

Rahvaarvu dünaamika ja paiknemise säilitamiseks või muutmiseks rakendatakse rahvastikupoliitikat. Selle töötab välja riigi valitsus, kes arvestab poliitiliste parteide ja ühiskondlike organisatsioonide seisukohti. Eesmärgiks on saavutada ühiskonna arengu huvides sobivaim rahvastiku ruumiline paigutus ja taastootmise tüüp. Näiteks Hiinas ühelapsepoliitika, Indias kahelapsepoliitika rahvaarvu kasvu pidurdamiseks. Riik püüab mõjutada demograafilisi protsesse: sündimust, suremust ja rännet. Rahvastikupoliitikaga on seotud ka haridus-, sotsiaal- , regionaal- jt poliitikad. Kasutatakse õiguslikke, majanduslikke, administratiivseid ja propagandavõtteid. Riikide arengutasemest sõltuvad rahvastikupoliitika võtted, kas suurendada või vähendada sündivust, toetada pereplaneerimist.

Marss elu kaitseks Kanadas

Araabia poolsaare islamiriigid ei luba aborte, eitavad pereplaneerimist. Abiellumisea alampiir naistele on kehtestatud paljudes riikides 18. eluaastast, erandiks on Afganistan , 10-11-aastsed tüdrukud pannakse mehele. 11 aastane tüdruk on sunnitud abielluma 40 aastase mehega:

Rahvastikupoliitika abinõud on seadusaktid, mis reguleerivad abielu, emade ja laste kaitset, emade töötamist, rännet jne. Näiteks lastekaitse seadus. Sündimuse suurendamiseks makstakse vanemahüvitisi ja lastetoetusi. Sündimuse vähendamiseks rakendatakse trahve ja soodustustest ilmajätmist. Otsesed rahvastikupoliitika abinõud on tervise-, sotsiaal- ja perepoliitika. Kaudsed abinõud on tervisekasvatus koolides, abiellumise laen vms.

Tagajärjed võivad olla negatiivsed, nt Hiinas eelistatakse poiste sündimist, see toob kaasa pruutide puuduse. Rahvastik hakkab vananema ja tekivad uued sotsiaalprobleemid.