Resonants
Kui tekitada süsteemis perioodiliselt muutuva välisjõu mõjul võnkumine, siis hakkab võnkumiste amplituud aja kulgemisel kasvama kuni saavutab teatud aja möödudes mingisuguse stabiilse väärtuse.
Sundvõnkumiste amplituud on määratud välisjõu amplituudiga ja energiakadudega võnkesüsteemis. Jääva amplituudiga sundvõnkumiste korral võrdub energiakadu mingis ajavahemikus tööga, mille sama aja jooksul teevad välisjõud.
Kui süsteemis saavad esineda ka vabavõnkumised, siis taolise süsteemi mõjutamisel perioodiliselt muutuva välisjõuga võnkumiste mõjud liituvad. Võnkumised võivad teineteist nõrgendada (kui võnkumised toimuvad vastandfaasides), aga ka tugevdada, kui võnkumised leiavad aset samas faasis. Olukorras, kus süsteemi vabavõnkumiste sagedus langeb kokku välisjõu võnkesagedusega, toimub võnkeamplituudi järsk kasv, mida nimetatakse resonantsiks.
Resonantsi tekkimine on selgitatav sellega, et resonantsi korral teeb välisjõud kogu võnkeperioodi jooksul positiivset tööd, suurendades taoliselt keha võnkeamplituudi. Kui puuduks hõõrdumine ei toimuks muul viisil energiakadu, võiks süsteemi võnkeamplituud piiramatult kasvada.
Kui mingisugusele seadmele, hoonele või rajatisele mõjub perioodiliselt muutuv välisjõud, mille sagedus ühtib selle omasagedusega, võib seade või rajatis puruneda. Seepärast tuleb resonantsi tekkimise vältimiseks konstrueerida perioodilise välismõjuga kokku puutuvad esemed taoliselt, et võimalus resonantsi tekkimiseks oleks viidud miinimumini.
VIDEO:
